Karikko day, 29. september 2023

Täna õhtul keerab ilma ära. Tuul tõuseb ja keerab edelasse ning hiljem loodesse. See tähendab, et mereääre olud muutuvad veelgi ebameeldivamaks. Juba lõunatuulegagi on mul sellest pidevast undamisest kopp ees. Õnneks eile oli rahulikum ja sai pisut taastutud.

Hommik oli rämedalt pime. Sompus ja pilvine. Poole kümne paiku peale minnes suundusin juba traditsiooniliselt Hannu haru lõppu. Neli võttu, null otsa jäämist. Ilmselt punnid. Tegin testimiseks ka teises kaldas ühe ankru ja sain isegi ühe võtu. See tundus vähe tugevam kala, võtu järgi. Kuna hommik pole sellel jõel kunagi eriti hea, siis mõttes sättisin õhtul samasse paika tagasi tulla. Siis kui vool tugevam ja kala närib rohkem.

Jätsin püügipaiga selja taha ja suundusin joonelt mere äärde. Oma traditsioonilisse püügipaika. Mingi võõras eestlaste paat oli ka seal sirgel askeldamas. Üks oli veel hullult suure habemega, ilmselt mingi jõuluvana sugulane. Tõmbasid hirmsa hooga ankrut enda järel, kui ülevalt poolt alla suundusin. Jube kahtlased vennad, hoidsin igaksjuhuks eemale :-)

Algus oli vaikne. Loopisin juba traditsioonilisi värve, ei miskit. Järsku prahvatas - ilm ju hoopis tumedam kui tavaliselt. Kolisin "mootoriõli" laadsetele toodetele üle ja peagi võtte hakkasin saama. Kella kümne ja üheteistkümne vahel oli täitsa tore. Kala küll ei võtnud ketti, aga igav ka ei hakanud. Loomulikult jätkus trend, et otsa jäädi üliharva. Kui lõunast esimesele trollile läksin, olin saanud 12st võtust vaid 3 paati. Sort aga kena, üks alla ja kaks üle kilo. Suurem 2 kilone.

Trollimine ületas kõikvõimalikud saagihimuliste unistused. Mitte et saaki vaja oleks, aga kes siis võtule ei ütleb. Sain vaevu sada meetrit viidika/punase kõhuga karikkot sõidutada, kui esimene pooleteisene otsa lendas. Kala paadis, uuesti trollima ja sama koha pealt teine. Loodi pilt ka lubas ühte ja teist, nii ankrusse paningi. Jigi aga...no ei miskit puudutust ka. Polnud lihtsalt jigivõtu aeg.

Uuesti vobler paadile sabasse ja kolmas kala lendas otsa.  Tuleb tunnistada, et osad kohad tõesti lendavad otsa ja võitlevad nagu haugid; teisalt osad käituvad kui järgi veetav narts. Natukene aega hiljem ka neljas koha. See ajas juba pisut närvi ja nii tegin rohelisest poist allavoolu ala korraliku "läbi kammimise", pannes paadi viskepikkuste kaupa ankrusse. Kogu selle suure võimlemise tulemusena sai paar võttu ja ühe normaalse koha.

Kella kaheks oli minu jigivorm tänaseks lahtunud. Tüdimus, väsimus... Trollisin kodu poole minema.

Minu jaoks on trollimine nii puhkamiseks kui ka teatud alade läbi kammimiseks, et aru saada kus veel võiks jigitada. Seekordne landi järgi vedamine oli aga ootamatult aktiivne. Samal sirgel lendas kolm koha otsa. Jigitades neis paikades aga ei miskit. Jätsin siis mingi lõigu vahele ja trollisin tünni alla. Kahesaja meetriga kaks kala. Seal oli sellise vooluga jigitamiseks natukene liiga palju meetreid all ja nii suundusin järgmiseks juba hooga hommikusse tsooni.

Lootused olid suured, aga entusiasm suhteliselt madal. Jigitamise isu oli kustunud ja kui mõne viskega midagi ei pakutud, tulin kella neljast hoopis maha ära. 

Kokku siis neli jigikala ja üheksa trollikala. Kuna trollimisel lõi liiga aktiivselt koha otsa, siis mõtlesin uue reegli välja. Kalad, kes nööri lõdvaks lastes otsa jäid, need said paati. Kes kasutas võimaluse ära, see sai minna. Nii tuli koju kokku kaheksa kala. Suurim 2.6 kg.

Kalev ja Silm sai seitse koha. Kõik jigiga. Sort neil seekord lahjem.