Unenäod jääst :-), 03. detsember 2023

Laupäevaks olime sõpradega teinud plaani lutsupüügiks, jää pealt. See teema on minu jaoks täiesti proovimata ja kambakesi on öösel uut püügiviisi katsetada ikka kihvtim kui üksi. Nii läksingi laupäeval enne teiste tulekut suurele jõele jääd uurima. Kuigi nädal oli olnud mõõdukalt külm, siis peale sadanud lumi oli jääkasvule oma pitseri vajutanud. Mis sest, et seda lund vaid 5 cm jagu, sellest isolatsiooni kihist piisas, et kõik see ilus ära rikkuda. Jää tänu sellele vaid 5-6 meetri kaugusele kõrkjast kannatas kõndida. Edasi muutus selline 4-5 cm pehme jää veel õhemaks ja kui ühes kohas  tuur ühe matsuga jääst läbi lendas, tagurdasin kiirelt kindlale pinnale tagasi.

Proovisin jää paksust nii madala servast, sirge keskelt kui ka sügava kaare pealt. Viimase juures kannatas isegi poole jõeni minna, aga nii sügavast lutsu püüdma hakata tundus kahtlase mõttena. Andsin lõpuks olukorrale alla ja kolisin Velisele tunnikeseks mõllitama. Seal jää paksust juba 10-12 cm. Sain käe kiisaseks, mässasin paari ahvenaga ja tulin peagi koju ära.

Kella nelja paiku saabusid lutsupüüdjad. Pika arutelu tulemusena otsustasime püügi edasi lükata ja lihtsalt pimedas lõket teha... Hilisemad kommentaarid olid vaimus et "parim lutsupüük üldse" :-)

...

Pühapäev läksin enne lõunaks Velisele. Harri oli juba ees ahvenaid jääpeale kühveldamas, võtsin talle seltsi. Väljas väga mõnus talveilm. Külma nii viie kraadi ringis, pilves ja täiesti tuuletu. Vahepeal mingi kerget lund  üritas teha, aga katseks see jäigi. Terve püügiaja sai toimetada paljaste kätega ja polnud mingit põhjust kindaid välja otsida. Mõnus!

Esimesed poolteist tundi olid päris meeleolukad. Ahven oli pea iga augu all ja üsna ruttu sain unnad likku. Ahvena suurus polnud muidugi teab mis asi, aga korjasin nad ära. Kui ikka peaks järgmine nädal jää pealt lutsu püügiks minema, siis on kalatükk vähemalt sügavkülmast võtta.

Peagi sain ka unnalipu lehvima. Kus tegelane alles kruttis jõhvi poolilt maha. Esimese hooga pea kümme meetrit. Seejärel istus paigale. Sööstu pikkusest olin teinud järelduse, et tegemist on suure kalaga ja haagin kohe ära. Vale otsus! Selline allakilone kala tuli auguni kaasa ja siis sülitas ahvena suust välja. Ilmselgelt polnud haug sööta veel neelata jõudnud. Aga võitluse sain kätte ja käsi limaseks ka ei pidanud tegema - pole nagu põhjust virisemiseks.

Kella ühe paiku võtt rauges. Otsisin kaugemalt uusi alasid läbi ja sain veel mõned kalad juurde. Võtt aga juba sellise väga-väga pika hambaga. Olin vahelduseks põiki tagunud ja pikka aega enne togiti, kui otsa vajuti.  Peagi seegi vähene hoog rauges ja kolisin alguse tsooni tagasi.

Proovisin seal vanad augud kuldse rapala põigiga läbi ja leidsin päeva teise haugi üles. Too võttis õppust esimesest ja pääses pooles vees jooksu. Seega kahest null...

Kella kolmeni jonnisin veel erinevatel aukudel ilma lisa leidmata ja seejärel tulin tulema. Kokku ligi paarkümmend ahvenat, enamus selline saja grammi alla, paar ka pisut viisakamat kahesaja kanti kala. Tulemus seega üsna tüüpiline esimesele jääle - mõnus poolpäevake ilusas talveilmas koos vähese saagiga. Maha minnes tuli lõpuks päike ka välja, aga tagasi minna enam ei viitsinud.