Pärnu jõel, 16. detsember 2023

Avastasin üllatusega, et mul on veel neli puhkepäeva see aasta vaja välja võtta, mida edasi järgmisesse aastasse kanda ei saa. Alguses mõtlesin, et teen järgmisest reedest uue aastani pika vahe, aga siis süvenesin ilmaprognoosi. See lubas pikka pikka sula. Päeval plusskraadid, öösel sama. Lisaks veel vihma ka sekka. Ja nii 5-6 päeva järjest. Vägisi hakkas tekkima tunne, et jõgede kaaned keerab see tuksi ära. Ja isegi kui ei keera, siis kindlasti mõni amet tahab liikumisvabadust piirama hakata. Nii otsustasin, et ühe päeva tõstan hoopis esmaspäevale ja saan nii kolm päeva järjest vee peale.

Laupäeval Pärnu suundusingi. Poole üheteistkümne paiku olin kohal ja sättisin ennast jääle. Väljas kraadike sooja ja lumised kuused olid ilmselt viimast päeva imekaunis kuues. Päeva jooksul kuulsin kaldalt mitmeid okste murdumisi raskeks muutunud lume mõjul. Kõik see ilus valge kaob...

Jääd oli nädala taguse ajaga võrreldes paari sentimeetri jagu rohkem, aga samas oli see oluliselt pehmem kui eelmine kord. Või on siis minu puur kuidagi iseterituv :-) Igaljuhul sain enamasti 6-7 pöördega augu jäässe, samas kui möödunud nädalavahetus kulus selleks  1-2 pööret rohkem. Lisaks oli praktiliselt igale poole jää peal oleva lumekihi alla vesi tekkinud. Enamasti oligi tatsamine plärtsuvas vees, mõnes kohas aga oli lumekoorik selline, mis peale astudes veel kandis, aga jalga ära tõugates vajusin kandvast kihist läbi. Maru vastik käia ja üldse ebameeldivalt vesine olukord.

Püük ise aga ei erinenud eelmise korra omast. Teisest august sain vimma. Tuli teine punase kirbu otsa klassikalise mängu tulemusena. Ja kuigi all oli neid veel, siis ei aidanud teiste käivitamiseks ükski nipp ega mängurütm. Täiesti masendavalt passiivsed kalad.

Reiu alt leidsin vist siia üles. Olin just võileiba nosimas, kui põhja pealt ära "krõpsas". Võtt oli nii õrn ja vaevunähtav, nagu mingi mikrosärg oleks asjal olnud. Kala jäi otsa. Alustuseks keeldus üldse paigalt liikumast, siis sain ta meetrikese ülesse vintsitud ja kui seejärel sööstu tegi, siis otsast ta ka pudenes. Huvitaval kombel ei viinud ära läinud kala teisi tegelasi augu alt minema. Kajaloodil tiirutasid edasi erinevad varjud ja veerand tundi hiljem sain samasuguse "krõpsu". Too aga otsa kahjuks ei jäänud.

Hämaras, kui auto poole liikudes madala-sügava piiri kammisin, komistasin vcel ühe normaalse ahvena otsa. Ka tol kulus pakutava ära võtmiseks aega. Kaks korda enne puudutas, kui lõpuks otsa vajus. No nii passiivne võtt.

Seega vaid kaks kala ja aktiivsust ei kusagil. Lennuki all oli rahvamass koos, sinna ei hakanud trügimagi. Seltsis püük ei tõmba mitte.