Pärnu jõel 2. päev, 17. detsember 2023

Eilne püük läks küll aia taha, aga ega ma nii kergelt ka püssi põõsasse viska. Pühapäeva hommikul olin juba poole kümnest jõe ääres, teisel katsel.

Ilm nagu paradiisis. Päike paistis, paar kraadi sooja, kerge lõuna tuul. Öö jooksul oli enamus jõel olnud lumest ära sulanud, sama oli juhtunud ka metsaga. Valgetest kuuskedest oli saanud roheline kuusik. Õnneks polnud sula jääolusid muutnud. Kaldaäär oli endiselt kandev, kuigi vesi oli kõvasti kerkinud. Lõuna tuul pressis vett lahte juurde ja sealt siis omakorda jõkke.

Alustasin sealt, kus eile ahvena sain. Seejärel posti tsoon ja kolmas auk juba seal, kus lätlased tavaliselt siiga püüavad. Plats oli vaba, sättisin ennast püüdma. Lood näitas eelmistel aukudel et kala oli all, kuid selles august oli lausa kahe-kolme "boamao" kõrgune kiht põhja peal ujumas. Ilmselt vimmad.

Proovisin punase kirbuga kõik mängustiilid läbi. Kaks õhkõrna krõpsu noogutis andsid teada, et lood ei valeta. Ära võtma pakutavat aga ei nõustutud. Seejärel läks vette kuldne kirp, mida keegi ei puudutanud ka mitte. Kolmandaks juba hõbedane. Esmalt tundus, et ka sellega ei saa kala käima, kuid järsku keegi agressiivselt tempoka siia mängu peale ennast näitas. Nooguti vajus kergelt allapoole ja kaotas oma rütmi. Haakimine läks tühja. Samuti ka teine. Ja kolmas ka veel otsa. Alles neljandal katsel jäi vimb otsa. Konksu küljes oli ta nina pidi! Ehk siis konks täiesti suust väljas. Justkui kala oleks ninaga sööta nügimas käinud.

Jätku ei kippunud tulema ja alles veerand tundi hiljem hakati ennast uuesti näitama ja kolmandal katsel jäi kala taha. Sedapuhku hoopis teise kaaluga tegelane. Too keeldus põhjast kerkimast, passis seal ja kukkus siis ära. Krt. Ilmselt siig.

Umbes samal ajal tekkis vool ja tekitas rõõmsamapoolse pooltunnikese. Vimb nügis pakutavat. Aegajalt mõni otsa jäi, kuid võtud olid nii õrnad, et enamus neist pooles vees ära kukkusid. Lõpuks siiski üks kala jää peale õnnestus meelitada, enne kui tekkis vaikus.

Mängisin usinalt edasi, aga agressiivsel mängul on suureks miinuseks see, et kaua seda teha ei viitsi. Nii proovisingi peagi teisi takte ja üllatusega avastasin uue mängu, mis veealustele peale läks. Tavaliselt olen aegluubis mängu teinud selliste madalate 5 cm kõrguste tõstetega ja hästi venivate liigutustega. Nüüd tegin aga 10-15 cm kõrguseid aegalaseid, kuid mitte venivaid õõtsutamisi ja see läks vimbadele peale. Üsna ruttu tuli veel paar kala jää peale, enne kui kella ühe paiku uuesti pirtsutama hakati. Tekkis lõunane paus, kus aegajalt ennast näidati, kuid kirpu ära ei võetud.

Teine siig käis asja ajamas kella poole kahe paiku. Tuli teine aeglase õõtsutamise peale ja oli sedapuhku veel vähem aega otsas kui eelmine. Pettumus oli suur. Mõlemad siiad olid loodilt kenasti loetavad olnud ja kuna aegajalt samalaadsed uuesti alt läbi ujusid, siis minema sellelt augult ei kippunud. Passisin seal õhtuni välja.

Peale kella kahte tuli õhtune võtt. Sedapuhku sobisid nii agressiivne kui ka õõtsutav mäng. Vimmaparv oli all ja jääpeale tekkis lisa. Püügirõõmu nautisin kuni veerand neljani, kui vee alla saabus vaikus. Kaasa sai võetud 12 vimba ja 2 ahvenat. Tagasi läksid veel 4 enamvähem mõõtus vimba ja ka üks ära eksinud särg.

Rahvamass oli hommikul jälle lennuki all, kuid lõuna paiku kolis see vaikselt Reiu poole. Mida nad said ei tea. Üks mees, kes hommikust saati minuga ühes kandis püüdis, sai põigiga paarisajaseid ahvenaid ja kaks alamõõdulist koha.