"Jõulutuur", 11. veebruar 2023

Nii nagu tavaks on saanud lükkus traditsiooniline eelmise aasta jõulutuur uude aastasse. Sedapuhku lausa veebruarikuusse. Heitlike talvede eripära.

Selle aasta tuur sai ette võetud kolmekesi - Ain, Tõnu, mina. Ja minek ikka sinna lõuna poole, kus valik uute veekogude avastamiseks on mõõtmatult suurem kui läänemaal. Seda enam, et meite kandis pole korralikku jääd ja lisaks on ka veel ametlikult keeld peal.

Esimese päeva sihtmärgiks sai valitud Kooraste Suurjärv. Põlvamaal, Kanepi vallas. Järv on pindalalt 42 h, suurim sügavus 21 meetrit ja keskmine 6 meetrit. Järvest voolab välja Krimmi jõgi -  nagu sümboolne ka praegusele ajale :-) Kaladest lubas Tõnu, et saame kindlasti siiga ja peledit. Neid siis traditsioonilistele uimelistele lisaks.

Startisime Vigalast. Öösel oli sadanud ja nii kulus meil tee peale lausa kolm tundi. Alles peale kella 11st parkisime ennast järve ääres oleva teadete tahvli alla. Grupipilt ja peale.

Jääd terve maailm, oma kolmkümmend +  cm. Selle peal omakorda 10 sentimeetrit lund, mis tegi vantsimise päris raskeks. Õhtul väitis käekell, et tegin 12 tuhat sammu ja kulutasin päeva peale 3100 kcalorit. Nii et korralik trenn.
Valisime oma püügitsooniks läänekalda ja kammisime sealse rohuääre läbi, lisaks sealt siis ka poolde järve välja. Sügavused vahemikus 2 meetrist 7 meetrini. Esimene kala tuli kohe esimesest august. Kiisk. Traditsioonidele kohaselt tähendas esimene kala võidukala :-)

Igasuguseid pudinaid ahven-särg-kiisk seast tuli pea igast august. Unnad said ruttu sisse ja ega needki pikalt niisama seisnud. Lipud kerkisid pea iga tund.

Ilm, mis hommikul oli vastikult vesine muutus päeva edenedes selgemaks ja külmemaks. Lisaks tõstis ka tuule üles. Õnneks suurem osa sellest jäi kalda taha kinni.

Proovisin erinevaid kirpe. Hõbedast natukene peljati, kuid aeg-ajalt ikkagi ära võeti. Punast võisin leotada ükskõik millises rütmis, kuid võtte ta välja ei meelitanud. Kuldne oli töötavaim variant, mis üldjuhul august kala ikka üles leidis.

Kui saak päeva peale kokku võtta, siis tuleb tõdeda, et ega see suurem asi ikka ei olnud. Arvuliselt oli kala palju, sortiment aga pisi-pisi. Kajalood ei näidanud ka miskit erilist, mille pärast oleks tasunud pikemalt vaeva näha. Ainukene toredam pool oli unnapüük. Lipp kerkis mul neli korda ja kolm kala said ka jää peale. Aga ka nende puhul oli suurus kehvakene. Kõik haugid 45-48 cm vahel. 

Ain sai ka ühe haugipunni. Tõnul lõhkus keegi trossi ära. Ja ei olnud ka neil midagi põnevat kirbuõnge või põigi otsa. Ilmselt selle järve äärde tagasi ei kipu :-)

Nüüd tuleb välja mõelda kuhu homme minna.

...

Ööbime Viljandi hotellis läks nii, et et kuulasime Ainiga pool ööd Tõnu norskamist. Aastad annavad sellele mürinale aina enam jõudu juurde. Isegi kõrvaklappidest tulev muusika ei suutnud seda üle mängida.

Hommikul poole üheksa paiku võtsime suuna Ruhijärvele. Kunagi paarkümmend aastat tagasi tegime jalgrattamatkal selle järve ääres ööbimise peatuse, mis päädis suure üllatusena ühe angerjaga, mis pimedas tonka otsa ronis. Ahvenaid tundus selles veekogus olevat, rohkem praktilisi teadmisi tookord ei jagatud.

Neti andmetel peaks seal elama väga erinevaid liike. Lisaks tavalistele ka koha. Järv on avastamiseks üsna suur. 87 ha.  Seega seda läbi tatsata ei jaksa. Sügavust kuni 6.8 meetrit.

Otsisime tolleaegse ööbimise koha järve lõuna kaldalt üles ja vantsisime peale. Ilm oli ääretult ilus. Paras talveilm, miinus üheksa kraadise külmaga. Päike paistis läbi kerge udukihi. Tuult polnud üldse. Imeline ilm, mida tõsi küll jagus vaid lõunani. Peale seda keeras pilve ära ja tuul kukkus uluma.

Päeva esimene kala tuli nagu ikka mulle, võit oli seega käes ja unnakala ka olemas. Neid pudinaid selles veekogus tundus ikka jaguvat. Pea igas piirkonnas kus katsetasime olid mikrokalad togimas.

Loodilt vastu vaadanud pilt oli lootustandvam kui eile. Paari päris korraliku kala nägin alt läbi ujumas, keda kahjuks võtma meelitada ei õnnestunud. Ka kaldaäärset rohuala oli piisavalt, kus haugi jaoks unda leotada. Tulemused aga jäid päris palju kehvemaks kui eile. Vaid üks unnalipu kerkimine, mille otsas väike punn. Lisaks ahvenapunnidele, kiiskadele ja haugipunnile tuli neljandaks liigiks üks latikalips. Suurt ahvenat üles ei leidnud või võtma ei saanud. Terve päeva peale vaid üks korralikuma ahvena võtt ja seegi otsa ei jäänud.

Võtt oli nii kehv, et Tõnu õnnestus lausa nulli peale jätta, Ja ka Ainil polnud suurt midagi peale kiiskade ning mikroahvenate ette kanda. Ei tea kas sattusime kehva võtuga päeva peale - järvel kalastanud kolmest seltskonnast kaks lahkusid juba pealelõunal - või ongi selline tulemus seal tavaline. Igaljuhul meeldis see järv mulle eilsest oluliselt rohkem. Siia võiks isegi tagasi tulla, aga pigem suvel.

Kell neli oli meil isu sellest veekogust täis ja kulgesime kodupoole minema. 

Kokkuvõte jõulutuurist ütleb seda, mida ta iga aasta on öelnud - vaid üks päev ilma lisainformatsioonita võõral veekogul päädib enamasti nadide tulemustega. Nii lihtsalt on ja peabki olema. Aga tore oli ikkagi et sai mindud - võrreldes läänemaad valitseva mustale maale olid Lõuna-Eesti lumised olud ütlemata meeldivaks vahelduseks. Andke lääne poole ka talve ometigi.