Päevaks lubas päikest, kuid hommik oli nagu eile. Hall. Udu küll puudus ja tundus, et öösel jäid miinuskraadid ka vähe väiksemaks kui prognoositud olid. Igaljuhul ei pidanud undade kontrollimiseks täna haamrit kasutama.
.jpg)
Undade vastu polnud keegi huvi tundnud ja nii kulgesime edasi. Esimene püügipaik pakkus esimese ahvena ja nii nagu ka eile, ei tulnud sellest tsoonist lisa. Katsusin küll erinevad suunad läbi, aga tolku sellest ei olnud. Teine puhkepeatus pakkus teise ahvena ja ... tõugjapoisi. Polnudki seda liiki enne talvel jääpealt saanud.
Järgmisena juba saare taha, kus unnad olid öösel puhkust pidanud. Keegi polnud lippe kergitanud, vaid ühel oli konksu otsast elussööt pihta pandud. See-eest ootas meid ees nururalli. Nood olid ennast segi keeranud ja närisid järgmise tunni jooksul nagu hullud. Paar ahvenat ka sekka. Üks ära eksinud latikapoeg ja keegi, nii poole kilone, kes mu kuldse kirbu ära viis. Ilmselt haugipunn. Lood paar korda latikaparve välja joonistas, kuid tulemuses see kajastuda ei tahtnud.
Pidu lõppes siis kui "kolm päkapikku" saabusid. Kell oli juba üksteist läbi ka. Nende saabumise järel saime vist ainult ühe kala veel. Täielik vaikus. Ilmselgelt oli see nende kolme mõju ... Nii kulgesime edasi. Väikse haru kaudu suure jõe suudmesse.
Tee pealt sai leitud üks ahven. Suudme juures kohe esimeses augus, samas kus eilegi keegi jooksu pääses, oli korraks maakera otsas. Mõni sekund ja läinud ta oli...
Järgmine tunnike pakkus küll päikest aga mitte kala. Ilm oli selline, et päikese käes ja tuule varjus sai kenasti praadida; samas kui varjus olles ja tuule käes istusid, oli parajalt külm. Jääaugud võtsid üsna kiirelt kaane peale. Meie kolmikutest "päkapikkudele" oli see ilm liialt ekstreemne ja juba enne kella kolme astusid nad kodu poole minema.
Meie Ainiga jäime. Ja tasuks sain järgmise tunni jooksul neli ahvenat ja teist sama palju ära minekuid. Uus kirp oli kuidagi nüri konksuga ja nii said osad kaladest poole väsitamise ajal plehku. Võtule see muidugi hästi ei mõjunud.
Poole nelja paiku rauges seegi poolik võtulaine ja nii astusime ka meie minema. Käisime ära nii saare ees, kui ka taga. Hommikusest nururallist polnud märkigi. Hiljem kodupoole astudes üksik ahven sirge keskel eksis konksu ära, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et kuidagi kehvasti mõjus võtule see päikese välja ilmumine. Ega kodu all olev nuruauk ka millegagi rõõmustanud. Võtt oli ikka väga lahja.
Ain sai päeva jooksul kahte unnalippu lehvimas näha, kuid otsa kumbki võtja ei jäänud. Minu unnad võtsid üldse vaba päeva.
Päeva kokkuvõtteks sai ära võetud kuus ahvenat. Suurim neist 370 grammi. Ahvenaid päeva peale kokku ligi paarkümmend, nurgusid paar korda rohkem. Oli selline tavaline talvine päev, mis millegi erilisega ei eristunud. Mitte nii nagu eile.
Õhtul tegime oma saagist fileed ja Ain praadis meile õhtusöögi. Ka lutsu. See oli üle mitme aasta selline reis, kus viimaseks õhtusöögiks midagi ei ostnud. Plaan oli süüa seda mida kätte saame. Näe ei jäänudki nälga :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar