Kasari jõel, Vanamõisa all, 27. märts 2014

Hommikul ei saanud kuidagi üles. Kell juba pool üheksa kui ennast kuidagi kööki loivasin. Paar kohvi sisse ja eluvaim tärkas peagi. Söötsin emasele mustale kassile ühe kolmesaja grammise särje sisse, küll nägi sellega alles vaeva, ja istusin autosse. Suund Vanamõisa poole.

Rumba all kolm autot kohal. Lehvitasin mõttes ja suundusin edasi. Vanamõisa all lausa neli autot. Õnneks siin ruumi enam kui küll. Parkisin auto põllu äärde ja vantsisin üle rohumaa jõeni. Poolel teel lendas minust üle helikopter - tohoh, nüüd siis koperdajaga juba särge tullaks püüdma. Lendas Matsalu poole edasi... hiljem veel tagasi ja siis veel korra õhtul...polegi kalastajad hoopis NATO patrullib taevast kopteritega?

Ilm väljas täiesti pilvitu ja soe. Kraadiklaas juba minnes näitas üheksat soojakraadi ja iga minutiga tundus ilm aina soojemaks minevat. Tugev idatuul oli öö jooksul maha rahunenud ja tänaseks oli sellest vaid kerge, meeldiv ja mahe õhu liikumine järgi jäänud...

Kuna vesi jões natukene madalam kui eelmine nädal, siis suundusin sügava poolde. Talviste vimmakohtade peale. Kaks tonkat sisse, üks lips puna-kollase marmõssi ja kärbsevastsetega, kolm lipsu mullaussidega. Kell pool üksteist, just paras aeg ennelõunaseks võtuks. Ja läks ka kohe andmiseks. Mõlemal ridval korraga püsivus kadunud ja tõmblesid järskude, kuid lühikeste tõmmetega edasi-tagasi. Särg? Ahven? Peagi ühe ahvena ka otsa haakisin. Võtud järkusid mõnusas rütmis ning peagi täiendasin kalade kollektsiooni särje ja kiisaga.

Siis veel paar särge ja korraga vähe sujuvam ridvapitsi liikumine ning midagi ilusamat taga. Luts kurask. Keskpäevane luts keset erksat päikesepaistet. Põhja ligidal siis ilmselt üsna sogane vesi veel.

Edasi särg, särg, särg. Ilusad kenad posid. Mere omad. Ühel hetkel jälle vähe suurema kala tõmme ning korralik raskus taga. No nüüd peab küll vimb olema, käis mõttest läbi. Tumedast veest ronis välja aga hoopis duubel - ahven ja  paari-kolmesaja grammine turb. Lasin turval minna, kassile juba kalu enam kui küll, mis taga ikka teha. Viis minutit hiljem teine samasugune otsas. Ega ometi sama kala. Lugesin igaks juhuks sõnad peale ja mõnda aega see ka mõjus. Kuid pool tundi hiljem otsustas väheke suurem turb teise tonka otsa ronida. Saatsin sellegi koju tagasi...

Lõuna paiku kalavõtud vähenesid ja tõelises leitsakus sai uneletud nii vee all kui ka kalda ääres. Kella kahe paiku, kui silm juba üsna kinni hakkas vajuma, otsustasin pisut jalutada ja uurida teiste püüdjate saake. Kolm autot hommikustest püüdjatest lahkusid juba enne 12st, üks oli jäänud. Tema poole suundusingi. Vene mees, tolko plotva, vimbu netu. Ktoto utrom tri stuki palutsil, no bolshe netu... Vantsisin tagasi...

Kolme paiku otsustas särg uuesti usse tapma hakata. Mõnda aega sõidutasin neid kaldale ja saatsin vette tagasi, kuid peagi hakkas ussidest kahju. Muutsin püügipaika. Meetrit nelikümmend ülesvoolu. Seal väheke sügavam ja vast ka midagi huvitavamat võtma tuleb. Esimene võtt oligi eht vimma võtt, korralikud tõmbed, tina lendu ... tormasin ummisjalu eemalt, olin just teist õnge eelmisest kohast toomas, kuid kohale jõudes vaikus...

Passisin selles paigas tunni. Kolm särge, mis võtma tulid jäid kõik kaldarohtu kinni;  kuid vimmavõtte rohkem polnud. Peale seda kui lõpuks terve rakenduse kaldarohtu suutsin jätta loobusin paigast ja läksi tagasi algsesse kohta.

Särg õnneks "peo" lõpetanud ja ridvad said ka lõpuks pisut puhata. Õhtu jooksul enam actioniks ei läinudki, aegajalt kiisad torkisid, paar särge eksisid ka ära, kuid vimba võtma ei tulnud.


Pool seitse astusin minema. Täitsa ok päev oli - päike võttis terve päeva, särg võttis pool päeva, vimb ei võtnud üldse. Igav ei olnud. Käed sai kalaseks ja kassile sai ka mõned kalad kaasa võetud. Kokku üle paarikümne särje, sirka viis ahvenat, kolm turba, pea kümme kiiska. Mõnus oli olla, kuigi vimba endiselt pole võtmas...

EMHI andmetel vesi +85, vee temp. 3,7 kraadi.