Ilm soe ja pilvine, kerge lõuna tuul. Rahvast jõel mega palju. Otsustasime rahvamassist eemale hoida ja uusi huvitavaid paiku avastada. Lisaks muidugi mõni tund siiapüügi rajoonis. Ilmselt kaks siia võttu: üks sai kirbuga vastu mokka ja enam võtma ei tulnud; teine, selgelt alamõõduline, sai tagasi ujuma saadetud. Vimmaparve leidsime üles, kuid siis pandi suu lukku. Suhteliselt tuim päev oli. Üks mõnus sügavik sai siiski kõrva taha pandud, kuhu teine kordki võiks ennast sättida. Lisaks sai kõvasti vantsitud - miski seitse kilti terve päeva peale kokku. Õhtuks läbi nagu läti raha.
Tehnilistel põhjustel jäi jutt õhtul kirja panemata...
Täna sai korralikult põõnatud. Ja kui silmad lõpuks lahti tegin ning aknast välja vaatasin, siis tundus nagu näeks und. Paksu ja laia lund tuli taevast alla; tõeline jõuluilm. Molutasin kohvitamiste saatel ennelõunani ja siis sai kasside survel paariks tunniks Kasarile mindud. Ilm muidugi nii pime, et näppugi ei näe suhu panna. Eelnevate kogemuste põhjal oleks võinud ka minemata jätta, aga tee seda kuidagi kräunuvatele kalamaiastele selgeks...
Tee jõeni oli suladega vastikult auklikuks muutunud. Tiksusin neljakümnega ja sõitsin slaalomit. Põllu pealne tundus kahtlane ja sinna enam sõita ei julgenud; nii tegingi kand ja varvas üle põllu jõeni. Lõunaks jõudsin lõpuks tõotatud maale. Jõe ääres mitte üht hinge. Puutumatu valge lumi jää peal, millest ilmselt eile tehtud jääaugud musti laike lumele joonistasid. Peale saamine kulges probleemideta.
Vesi nii madal, et kaldaääres kahe jääkihi vahel üsna vähe vett. Jää ise ka piisavalt paks, üle kahekümne sentimeetri julgesti. Tõsi, neli jääpuuri pööret vähem kui Pärnus. Sättisin ennast vanasse ja tuttavasse paika.
Esimene auk andis tunnistust sellest, et värskelt vee alla tekitatud pimedus ei saa head kalade isule teha. Teine auk natuke eemale. Kirp kukkus põhjale ja siis keegi nagu tõmbas seda edasi. Oli nagu võtt? või miski rämps ujus pihta? Tükk aega mängisin, aga kedagi võtma meelitada ei õnnestunud. Uus auk jälle paar meetrit eemale.
Kolmas tiir üles mängimist, keegi "puudutas", haakimisele ei jäänud keegi taha. Mängisin siis uuesti alla ja võtja läks liimile. Mõnus maakera taga. Ära ole haug, ära ole haug, pomisesin kirbu kaotamise hirmus. Ilus torujas suu ronis jääsupi seest vaikselt välja. Kena poole kilone põrsas. Nägi teine valgel taustal nii imeliselt kena välja, et ei saanud mitte fotokat haaramata jätta. Rumalasti tegin, auk mis oleks võinud heal juhul käima minna jahtus maha ja edasi ei tundnud seal keegi kirbu vastu huvi.
Kammisin järgmise poole tunni jooksul võtu piirkonna läbi. Paar äärmiselt uimast kiiska tundsid huvi, kuid ka nende võtt oli täna selline, et jätsid peagi oma söögitoimingu pooleli. Peagi otsustasin läbi käia mõned eilsed augud, meelitasin ühe ahvena välja, kuid kedagi huvitavamat aktiveerida ei õnnestunud.
Õhtust võtuaega ei jäänud ootama ja kella kahe paiku astusin tulema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar