Kasaril jääpüügi hooaega lõpetamas, 09. märts 2013

Poleks arvanud, et märtsi alguses viimase jää püüki teen, aga praegu tundub, et selleks korraks on siis jääga ühel pool...

Hommikul molutasin alles kohvitassi taga, kui Viljar ja Mait juba üle põllu jõe äärde sõitsid ja helistades mind taga nutma hakkasid. Egas siis midagi, veeretasin ennast ka kohale. Kella kümneks.

Tõotas tulla kena päikeseline ilm. Tuul, mis eile õhtul rauges oli täna topeltjõuga piki jõge puhumas. Edela suunast. Aga päike tegi kenasti oma tööd ja nii viskaski päeva peale oma 8 soojakraadi ära. Otsisin ohutu koha ja sain kuiva jalaga jää peale.

Mait ja Viljar esialgu ainult kiisku piinanud, nüüd uusi auke tegid ja vimba otsisid. Peale paari sõna juttu, liikusime koos Viljariga eraldi eilsetele ahvena aukudele.

Punane kirp, sääsevastsete pintsel otsa ja püüdma. Paar tiiru esimesest august tehtud, kui põhja peale potsatanud kirbu keegi üles tõstis. Haakimisel kena raskus taga. Vimb?  Raskelt tuli üles. Pomisesin igaks juhuks mõttes, et ära ole haug, ära ole haug. Ja ei olnudki. Midagi valget läigatas jää all. Kui kala pea auku pistis üllatusin, suured koledad punnis silmad. Nurg kurask. Sihuke labidas, et mine või lund rookima. Kaal näitas pea pool kilo (490gr). Päris tore algus päevale.

Peale esimest kala pikalt vaikus.Mingi hetk veel üks kopsakas nurg jää peale tuli, kuid vimmast ei olnud märku ning Mait, kes vahepeal ka meid piiramas käis, ronis oma sada meetrit allavoolu,  uusi auke tegema.

Mõni hetk hiljem sealt ka esimese vimma välja võlus. Enamvähem samal ajal aga mul keegi üles mängides pihta läks, haakisin, kuid otsa ei jäänud. Otsustasin ülalt alla tagasi mängida ja pea kohe toimus nooguti peatumine. Haakimine andis kellelegi kena laksu vastu huult, kuid taha ei jäänud. Sooh, selline asi ehmatab pihtasaanu kindlasti eemale ja nii ka läks.

Veerand tundi piinasin seda kohta veel ja siis läksin Maidu ja Viljari seltsi. Nende juures aga peale madruste rohkem kala ei tulnud ja üsna ruttu tulin sealt tulema.

Uuesti sama auku piinama ja kuna jää all valitses vaikus, siis hakkasin mõnemeetriste vahedega ülesvoolu liikuma. Umbes kolmanda augu juures toimus täpselt samasugune tegevus nagu mõnda aega tagasi - kergelt keegi puudutas, haakimine midagi ei andnud, allamängimisel nooguti peatus. Deja vu.

Seekord jäi kala taha. Mõnus maakera. Väga pikkamööda venis jääaugu suunas. Korralik põrsas vaikselt käe toel august välja venis. 750 grammine vimb.  Sellise kala puhul ei saa ju eputamata jätta ning nii tegelesingi pildistamise ja poseerimisega. Auk loomulikult jahtus maha ja jätku ei tulnud. Aga ma nii rahul olin, et tegelikult see mitte ei häirinud.
Edasi järgnes pikk pikk vaike periood. Viljar juba vaikselt kodu poole kippus, Mait aga väsimatult allpool vimba otsis. Tegime vahelduseks Viljariga uusi auke päris sügava peal ja sealt lõpuks ühe nuru ära kobistasin. Jätku aga ei tekkinud. Kell tiksus vaikselt pealelõunat ja paus kestis.

Lõpuks juba kell kolm läbi, kui Viljar Maidu suunas vantsis, et läheb tema seltsi väikeseid ahvenaid kiusama. Ma piinasin edasi vana auku ja siis huvi pärast Viljari augule ennast istutasin. Vaevalt sain paar minutit mängida, kui põhja kohalt agressiivne võtt. Ja korralik kala otsas. Sedapuhku korralikult jõnksutas põhja kohal ja üles ei tahtnud tulla. Võtsin aega ja venitasin rahulikult. Ilus ahven (510gr). Mait ja Viljar ummisjalu eemalt minu suunas jooksma asusid ja varustusega mu seljataha ennast sättisid. Seekord jätsin fotosessiooni hilisemaks ja saatsin kirbu ruttu alla tagasi.

Paar minutit oli vaikus, kui järsku keegi põhjast kirpu kergitama asus. Jälle kena kala taga, võib-olla natuke väiksem kui eelmine, kuid ahvena jõnksud mõnusalt tunda ... kuniks augu alt minema pääses. Kolmas võtt mõnda aega hiljem veel, kuid otsa ei jäänud.

Teistel poistel aga vaikus ja peagi Mait ennast tagasi vanas suunas venitas. Maandusin siis Maidu augule ja sealt ka üks sajaviiekümnene ahven lõpuks üles ärkas ja punase mänguasjaga liialt usinalt kontakti kippus...

Kuna see pealõunane võtt oli nagu oli ja vilu tuul segas kõvasti püüki, siis otsustasime kella neljast jääpüügi hooaja pidulikult lõpetada.

Kokkuvõtvalt päev muidugi ülilahja, aga kolme kopsaka kala (ja kõik veel eri liikidest) tõmbamine päästis vähemalt minul meeleolu.

Vimmad sai Viljar endale, Mait oli rahul, et kalu tassima ei pidanud ning poolekilose nuru üle rõõmustasid kõvasti kassid. Nii, et polnud kõikse hullem jääpüügi hooaja lõpetamine:-)