Pärnu jõel siiga püüdmas, 04.-05. märts 2014

Teisipäeval oli suur plaan terve päev Pärnus jõel veeta. Hommikul aga tundus, et see plaan läheb allavett - poiss ärkas tatise ja punaste silmadega. Selge viirus.  Kratsisin koos naisega kukalt ja küpsetasime uue tegevuskava; nii head asja kui viirus pole ju mõistlik ainult endale hoida, vaid seda võib ka vanaema ja vanaisaga jagada. Mõeldud tehtud. Suund Pärnu poole, lapsega koos. Vanaisa va kaval rebane oli seda aga ette näinud ja Pärnust ruttu plehku pannud:-)

Igal juhul juhtus nii, et jõele jõudsin alles lõunast. Aga no parem hilja kui mitte kunagi. Seda enam, et ilm tõotas pealelõunaks kena päikest. Jõgi muidugi rahvast täis ja mõnel mehel käis tirgu tõste juba kõrgelt üle pea. Jätsin seltskonna selja taha; siia paikadele.

Kammisin tunnikest kaks seda piirkonda, siis tüdinesin ja läksin Wimbu eilseid jälgi jahtima, kus kohtusin Taaviga, kes sama piirkonda kammides mõned väiksemad vimmad ja ahvenad välja oli meelitanud.Ja otse loomulikult oli võtt just lõppenud... Kammisime siis koos ühe sügaviku läbi ning ärritasime kumbki ühe vimma võtma. Jätku aga ei loonud. Peagi kobisin mina siiapaika ja tema allavoolu paremaid jahimaid otsima.

Õhtupoolik möödus mõnusas päikeses. Ilm tõeliselt kevadine, linnud laulsid ja varesed käisid pidevalt süüa nuiamas. Tunnike siiapaigal ja kobisin tagasi vimmapaika ja noppisin veel kaks kala. Jätku aga ei tulnud ja otsimise isu ei olnud. Liikusin vaikselt ülesvoolu ja tiksutasin laisalt päeva lõpule.

Järgmine hommik olin juba enne kümmet jõel. Tõeliselt vara minu jaoks. Autost jõe peale vaadates paistis väljas justkui suvi. Samas temperatuur nullis. Öösel pea neli kraadi külma oli teinud ja kõik augud kenasti kinni külmetanud. Jätsin oma jope maha ja tatsasin jõele. Huhh, ja kohe hakkas külm. Tuul puhus piki jõge jääpeal külma näkku. Sõrmed hakkasid kergelt külmetama. Ahh küll läheb soojemaks ja tegin kiirsammul marsi siiapüügi paika. Kohale jõudes juba meeldivalt soe.

Vaatasin eemalt, et Wimbu vimbasid kiusab ja sättisin ennast ise siiga püüdma. Esimene rajoon andis tulemuseks eriti närvilised kiisad ja paar ahvena punni. Teises rajoonis aga vaikus. Kammisin seejärel pisut kaldapoolt kolmanda püügipaiga lähedal. Olles umbes kümme auku läbi püüdnud ja tehes uue värske kaldast vaevalt kolmekümne meetri kaugusele, sain lõpuks ka kellegi võtu. Kala lõi ürna kõrgelt ja tundus vimma moodi. Tundele kinnitust aga ei saanud, sest enne jääauku pudises ära.


Uuesti ruttu kirp alla ja järgmine tiir. Üles mängimisel ei juhtunud midagi, aga nii kui tagasi hakkasin tulema, nii keegi vajutas. Kena paarisaja grammine ahven. Kirp jälle alla ja lühikese vahega paar väiksemat ahvenat juurde. Mul tuju juba üsna hea, et nüüd läheb ketiks kätte, aga ...

Edasi vaikus. Mõni minut hiljem vahetasin igaks juhuks sääsevastsed värskemate vastu. Endiselt vaikus, kuni ilma hoiatamata keegi poole meetri kõrgusel põhjast alla mängides jõhkralt nooguti alla vajutas, justkui seda murda tahtes. Ma kade inimene sellega leppida ei tahtnud ja haakisin. Taga. Vonka vonka.

Üles tulla ei taha. Selge, ilus ahven tuleb. Aga siis hakkas midagi vee alt vastu helkima ja kalasort muutus kiirelt siiaks. Kala peksles päris jõhkralt jääaugu all, keeldudes pead sinna sisse toppimast. Mõtlesin juba kuidagi käega aitama minna, kuni korraks tekkis siia väsimuse hetk ja kiirelt ta poolde auku vedasin. Edasi juba käega kaasa aitasin. Ilus ja lumivalge 800 grammine poiss. Käed lõi värisema...

Huhh, päev korda läinud, jätkasin samal augul. Mõni minut hiljem keegi nagu ujus pihta, aga võtma ei saanud. Veerand tundi hiljem leppisin olukorraga ja hakkasin ümbruskonda läbi kammima. Auk ülesvoolu, auk allavoolu. Ei midagi. Auk kalda poole ja ega teine kaldapool ju halvem ole. Auk ka sinna. Mõlemad ilusad ümmargused nagu kaksikud, mõlemas ühesugune tulemus...

Paar auku ka natukene kaugemale ja uuesti siia andnud augule tagasi. Ühetviisi vaikne igal pool. Vahepeale Wimbu ja tema co mind külastas, olematust vimma võtust kurtsid ja edasi loivasid. Taavi käis ja uudistas ja samuti edasi otsima läks. Mina aga omal augul nagu vana mees kükitasin. Aegajalt käisin mõnikümmend meetrit eemal olevaid vanu auke katsumas, aga peagi tagasi olin. Ootasin ja ootasin. Kuni kella kahe paiku esimene elumärk vanast august tuli. Keegi lõi umbes paar senti põhjast üsna järsult kirpu. Väga ahvena moodi. Mängisin igaksjuhuks allpool ja vähem, meelitasin koputamise ja tihedama sammuga mänguga, kuid ära võtma ei kippunud. Viie minuti pärast otsustasin minutiks kirbu ära "peita" ja põikasin kõrval olevale augule. Tiir seal mängimist ja tagasi.

Vahel on minut pikk, aga vahel lühike. Selle kala jaoks oli see vist pikk, sest vaevalt sain põhjast tiiru alustada kui jõuga keegi ründas. Jälle mõnus vonka-vonka vee all. Natuke vähem aega väsitamisele ja poole kilone siig jää peal. Yess. Mõnus tunne sees, jäin augule edasi püüdma.


Peagi Wimbu uuesti mööda marssis ja kui teisest siiast kuulis siis kõrvale potsatas. Ei nüüd ta enam siit tõuse kui siig tulema hakkab. Ega palju mööda ei läinudki, kui mul keegi vastu ujus, kuid ära ei võtnud. Mõni aeg hiljem aga Wimbu juba kättpidi jääaugus oma poole kilose siia välja võlus.  Jätkasime mõnda aega koos, siis aga sai minu püügiaeg otsa ja pidin lahkuma Kalastuskeskuse vimma töötuppa. Wimbu jäi veel istuma. Hirmsasti selline tunne oli, et õhtu veel actionit tuleb. Hiljem selgus, et siia näol siiski mitte, küll aga ilusa seitsmesajase ahvena eemalt sai.

Kokkuvõtvalt.

Igati tore päev oli. Vimba ei saanud mitte. Siiga väsitada oli lahe. Kogu päev täis päikest ja sooja. Ära tulles auto kraadiklaas koguni +7 näitas. Jääd veel küll, kuigi iga päevaga pehmemaks läheb. Päike näris puuri pea poolest saati jää sisse:-)