Kasari jõel, 08. märts 2014

Kolmapäevase Pärnu jõe siiaga tekkis tunne, et nüüd võib see jää ka minna ja kevad alaku. Vara küll, aga noh ma olen põhimõtteliselt valmis. Nädalavahetuseks sai igaksjuhuks veel sääsevastsed kaasa ostetud, et kui ikka kannatab veel jääle minna, siis natukeseks võib ju minna ka...

Hommik kuulus posiga küpsisetordi tegemisele ja pärast seda naistepäeva tähistamisele. Kui ennelõunal lõpuks madalrõhkond lahkuma hakkas ja horisondil selgemaks kiskus, siis hakkas mõttes vaikselt ka jõe poole tõmbama. Tassisin saunapuud sauna ära ja minekule.

Sättisin end vanamõisa kanti. Üle põllu eemalt hea näha, kas keegi jõe ääres ka või mitte. Rumba silla all vesi täitsa lahti, ime et kedagi õngitsemas polnud. Põlla peal kohe kaugele näha, et üks auto olemas ja keerasin ennast ka julgemalt jõe poole. Poole tee peale parkisin ära, ei tihanud murukamarale sõitma minna ja tatsasin üle rohumaa jala kohale.

Ilm mõnusalt päikeseline, kuid üsna vali edela tuul. Sooja nii 3-4 kraadi.  Kohale marssides kaks meest jääpeal. Kalda äär väga kahtlane ei tundunud ja turnisin ettevaatlikult üle kaldatsooni. Natuke ragises, aga tundus üsna ok olevat. Mõned mustad augud eemal olid sees, aga neid ma lähemalt uudistama ei kippunud. Jääpeal olnud püüdjad ka just tulnud ja kalast veel ei märkigi. Sättisin ennast samadele aukudele kus talvel esimesed vimmad välja sai nopitud.

Peagi veel kaks kalastajat juurde tulid - mees ja naine. Tükk aega kaldapeal uudistasid ja siis peale tulid. Nood üldse tonkatama olid tulnud ja üllatuseks nüüd jääõngi välja otsima pidid hakkama. Kammisin samal ajal pisut ülesvoolu olevat sügavikku läbi. Tampisin vanu auke jalaga lahti ja tegin kiired paariminutilised mängud erinevatel aukudel. Ühel, olles paar tiiru kirbutanud, otsustas enne põhja keegi allamängitavat kirpu niimoodi rünnata, et olin sunnitud rullilt paar tiiru järgi andma. Haug ilmselt, käis peast läbi ja otsustasin hästi aeglaselt toimetada. Mitte ei tahtnud kirbust loobuda. Venitasin kala pisitasa lähemale ja sisuliselt ujus ta omast vabast tahtest jääauku:-) Kalal tamiil suunurgast välja jooksis ja kirpu näha polnud. Kui jääle sai tõmmatud, siis nägin, et kirp õnneks üsna sügaval ei olnud, vaid täpselt suunurga taga, ja nii heasti, et tamiil hammastest puutumata.

Tegin oma fotosessiooni ära ja lasin kala tagasi. Koperdasin algtsooni aukudele uuesti. Seal aga endiselt vaikus ja nii rändasin edasi ülesvoolu. Wimbu midagi 7 meetri pealt reedel saadud kaladest oli rääkinud, otsustasin need augud üles otsida. See polnud just eriti keeruline pähkel - Wimbu nagu joonlauaga viiskümmend meetrit auke oli puurinud, viiemeetriste vahedega. Kammisin augud läbi, kuid peale kiiskade ja paari ahvenapunni nad midagi ei pakkunud. Selge, Wimbu põhjalikult augualuse tühjaks rüüstanud ja siit paari aasta jooksul kala ilmselt ei saa:-)

Koperdasin edasi, ülesvoolu. Jää äärtes tundus aina kahtlasemaks minevat, ja paaris kohas isegi auklikuks oli uuristatud. Jõe keskel aga endiselt täitsa ok paarikümne sendine jää. Peagi ühel augul ahvenatele sattusin, neli poissi välja ronis, kuid kõik sellised sada +/- grammi. Osad kassidele noppisin, osad tagasi viskasin.

Edasi jälle kiisad. Kella kolme paiku lahkusid kaaskannatajad, suurimaks elamuseks ilmselt naisterahva poolt saadud haug. Ikkagi naistepäev! Jäin üksi, päike küttis ja ilm oli ilus. Ka kõva tuul näitas vaibumise märke ja nii tegin tiiru vanadesse paikadesse tagasi. Seal endiselt vaikus. Kratsisin pikalt kukalt, et kas otsida või leppida ahvenatega.... jäid ahvenad. Tagasi nende aukudele. Peagi ahvenad ka pisut koostööaltimaks muutusid ja võtte hakkas sagedamani tulema. Ainus, mis soovida jättis oli suurus, kuni lõpuks keset pudinaid ootamatult kahe ja poolesaja grammine poiss kirbu otsa kobistas. Ilmselt oli tegemist põnnide rühmavanemaga.

Peagi tüdinesin neist ahvenatest ja kammisin veel kord vimmapiirkonnad läbi. Aga ei midagi. Vimb täna lihtsalt ei närinud, või oli hoopis teises kohas, kus mina. Poole kuue paiku panid asjad kokku ja kobisin minema, saun ootas. Jää pealt mahasaamine kulges probleemitult ja andis lootust, et homme kannatab äkki veel tulla.

Kokkuvõtvalt: valgel kalal karp täiesti kinni, ei särge, nurgu ega vimba; kõik ahvenavõtud eranditult põhja kohalt; ülaltpoolt viite sentimeetrit põhjast ei torkinud pakutavat sööta ükski kala. Paarkümmend ahvenat käis jääpeal, neist ca pooled sajagrammised ja vaid üks korralik kala. Teed on mõnusalt porised, naine küsis, kas olen autot vahetanud:-)