Kasaril kevadet otsimas, 22.-23. märts 2014

Laupäev külalised ja molutamine ning vastu õhtut korraks Rumba alla põrutasin. Rahvast päris korralikult, silla juures kolm ja allpool veel viis autot. Võtsin ka seltsiks ritta ja tatsasin reedese koha peale. Üllatuseks sügava kaar täiesti tühi ja enamus rahvast madalama osa peal puntras koos passis. Panin kaks tonkat sisse ja hingasin mõnuga kevadist õhku.

Ilm kena päikeseline, parajalt soe ka (nii 8 kraadi ringis) ning päev otsa lõõtsunud edela tuul oli hakanud rahunemise märke näitama. Minu paigas aga tuul kenasti metsa taha kinni jäi ja siin pea täiesti vaikne. Jõgi oli eilsega võrreldes kõvasti kerkinud, kolm sentimeetrit kahekümne nelja tunniga otsa tulnud. Värv nagu kohv ja sitta tuli allavoolu ikka sittakanti:-) Jäääärest polnud enam midagi järel, riismed vaikselt allavoolu  vajusid...
Kõik oli ilus, väljaarvatud see, et kalal suu lukus. Üks pontsakas särg, üks ahvenas ja kolm kiiska oli kõik, mis paari tunni jooksul soostusid veest välja tulema.Võtud ainult ussi peale, kärbsevastsest ujusid kõik uimelised suure kaarega mööda. Müstika.


Eemalt teisi jälgides polnud ka neil sugugi parem võtt ja nii oligi, et kui kuue paiku tulema hakkasin, siis jäi paigale veel vaid üks masin.

Pühapäeval ärkasin valguse peale. Kuulasin plekkkatust, ei krõbisenud. Kus see lubatud vihm siis jäi? Tõusin üles ja vaatasin aknast välja - hall ja pilves ilm, kerge udukas jõe peale langes. Tuul tundus aga nullis olevat. Vaja ikka proovima minna...

Seekord suund Vanamõisa peale. Rumba all null autot, kõik ilmselt vihma kardavad... Vanamõisas üks auto eemal sügava käänakul oli, kuid sirge peal ei hingelistki. Parkisin ennast poolele teele ja tegin kand-varvas üle põllu matka. Esimene peatus suure puu all.
Jõe juba natuke kevadist Kasarit hakkas vaikselt meenutama, mitte küll väga kõrge, aga ma poleks uskunud, et ta üldse see kevad niigi kõrgele kerkib. Pilliroo saarekesi voolas pidevalt allavoolu. Lajatasin kaks tonkat sisse, usside ja kärbsevastsetega ja võtsin istet. Ilmal polnud nagu eriti häda midagi väljaarvatud see, et kole pime oli. Vee all ilmselt arvati et öö on... järgmise tunni jooksul vaid üks ussi puudutus, polnud nagu võttki, pigem keegi nagu oleks keelega ussi limpsinud, või siis tegid ussid kahekesi konksu otsas vallatusi...

...Ühel hetkel hakkas kaugemalt üle jõe miski hääl kiirelt lähenema, natukene hiljem ilmus välja nii sajapealine pardikari, mis suundus otse minu suunas. Vahetult jõe teise kalda äärde jõudes "pandi kuulipildujad" valmis ja "kukuti tulistama". Jões oleks nagu kalaparv mängima hakanud, sulps ja sulps, väetati jõevett pardisitaga. Õnneks mind märgates kerge pikeering kõrvale tehti ja seetõttu mind ka väetamata jäeti....

Peagi igav hakkas ja otsustasin otsima minna. Esmalt madala poole, sügava ja madala piirile. Seejärel tagasi sügava poole, talviste aukude piirkonda ja lõpuks tagasi algsesse paika. Igal pool oma pool tunnikest püüki ja mitte üks võtt.

Kannatasin lõunani ära ja tulin tulema. Tagasiteel veel pooleks tunniks Rumba alla hüppasin ja proovisin ka seal. Vesi eileõhtasest märgist kümme sentimeetrit kõrgem. Kiisad natuke torkisid usse, kuid võtuks ei läinud ja kui vihma sadama hakkas, siis otsustasin, et olen suhkrust ja tulin tulema:-)

Kuidagi väga nutune võtt eile ja lausa antivõtt täna. Ilmselt võib selle tõusva vee süüks panna ...

...või kui moodsa aja kombel üürata - tegelikult see ikka puhas meie valitsuse süü ja asjade tegemata jätmise tulemus, oleks nad ... ... ... ... ... ... teinud, vat siis oleks alles kala olnud:-)  Igaljuhul oli miski muu või kellegi teise süü, mitte aga enda oskused:-)