Lääne Soomes, päev, mil koha võtu tugevuse üle ei saa kurta, 23. november 2014

Hommikuks pani Bonder kella seitsmeks helisema. Vajutas kella kinni ja magas edasi. Me teised ei teinud silmagi lahti. Veerand kaheksa paotasin lõpuks silmad lahti ja vajutasin kohvi tilkuma. Väljas pime mis pime. Tundus üsna nulli lähedane temperatuur olevat, vähemalt käredat miinust ei paistnud kusagil olevat. Aga hull udu. No näppu ei näe suhu panna...

Kohvitamine ja valge aja ootamine kestis kuni üheksani ja siis läksime peale. Jõgi kergelt jääs, aga ei miskit hullu. Bonder ja Tõnu panid kohe kuhugi leekima, me Mihkliga jäime liinialust auku loodima. Täitsa lõpp, kui kenad kalad kajaloodile välja joonistusid. Ja põhja peal. Latikas? Koha?

Panime ennast elektritraatide alla ankrusse ja kukkusime pilduma. Vahel nagu keegi puutus, paar toksu vajumisel, kuid otsa ei jäänud. Veerand tundi hiljem andsime alla - ilmselt ikka latikas. Kütsime suure jõe poole minema.

Esimene peatus kümne haru lõpus ei andnud miskit märku. Järgmine suure jõe peal samas ristumise nurgas andis samasuguse tulemuse. Värvivahetused pilti ei muutnud. Loodisime natuke, avastasime mingi kolli pooles vees. Panime ankrusse ja peksime talle tinaplönne lagipähe. Keegi korraks nagu puutus, või oli see illusioon... Igal juhul peagi mere poole minema panime.

Pikk sõit lõppes punase maja all. Jälle keegi nagu jigi korra puutus. Vahet ei ole mis värviga, aga ära ei võta. Ei saa isegi öelda, et tegemist miski võtuga oleks, pigem miski error korraks landi mängus, kas vastu ujumise või pealeujumisega. Kuna selleks ajaks oli kell juba üksteist ka siis kolisime trollimisele üle. Plaan oli lihtne, kui võtab paneme ankrusse ja kõik kohad välja võlume. Ainuke probleem oli see, et järgmise tunni-kahe jooksul trollides ülesvoolu ei juhtunud mitte kui midagi. Isegi põhja ei jäänud lant kinni, rääkimata võtust. Vahet ei olnud mis lant otsas oli, rapala või jesse, vahet ei olnud mis värvid või toonid. Tulemus oli üks ja kindel. Null.

Põõsa auguni kulgesime välja. Tegime seal piirkonnas paar mõttetut jigiloopimist ja kihutasime tünnini välja. Sealt edasi jälle troll. Ja tulemus - seda ei olnud. No nii masendav, et isegi keegi vastu ei uju või sabapidi otsa ei jää. Selline tunne et vanni vett täis lastes ja seal lanti leotades parema tulemuse saaks.

Venisime ilusa majani välja ja seejärel panime ankrusse. Hommikupooliku udu oli lõpuks hajunud ja kusagil taamal miskit sinist märgata oli. Taevas? Kusagil päike isegi läbi pilve korraks tundus olevat. Valgust tekkis juurde. Ankrus jigitades vaikus aga endiselt. Panin siis lõpuks mootoriõli otsa, mis see aasta kuidagi ei toida (Mehis oma valede värvidega on jõe ära rikkunud:-)). Ja korraga kerge, ülikerge ja vaevunähtav toks. Korraks keegi mõneks sekundiks otsa jäi,  seal pisut rabeles ja ära kukkus. Selge, päeva värv selgelt mootoriõli/pruun. Päeva võtt käes, kala korraks otsas olnud, no mis siin enam tahta:-)

Jätku ei tulnud. Värvivahetus ei aidanud. Panime uuesti voblerid otsa ja kulgesime edasi. Ja hooga Mihklil kala taha sai. Tuli kohe pinda. Haug? Ei, koha. Silmast kinni. Täpselt mõõdu piiril kala. Mihkel natuke venitas:-) ja siis kala kasti pani. No midagi peab ju sööma ka.

Võtsin kiiresti sada meetrit tagasi ja kulgesime sama tsooni läbi. Rohkem võtte ei olnud. Tundus et päeva tippvõtt oli möödas - kalendrit ka polnud käepärast, mis seda kinnitaks või ümber lükkaks:-). Kulgesime vaikselt kuni rohelise pudelini välja ja siis kimasime saare alla. Paar mingisugust vastu ujumist või võtu katset ja siis korraga keegi otsa vajus.   Tegi sellise sööstu, et sidur kärises paar sekundit ning kukkus ära. Kerisin landi välja ja sain õnneliku soomuse omanikus. Latikas? Koha? Kahjuks ei oska soomuse järgi kala hinnata, kuid sööst oli muljet avaldav.

Pommitasime edasi ja peale pikemat pausi jätkasime kümne märgi all. Siin ka paar peaaegu togimist ja korraga lausa kaks soomust otsa. Mis kuradi kala see on? Ja edasi jälle vaikus. Siis helistas Tõnu, rääkis sellest et tal mingi punn tagasi lastud ja midagi nagu äkki kusagil veel otsas olnud. Linna all. Võtsime siis ka jalad kõhu alt välja ja suundusime linna poole. Poolel teel järsku paat vastu tuleb - Tõnu ja Bonder meie suuna olid valinud.-) Lehvitasime keskmisi näppe ja suundusime eri suundades minema.

Valisime oma järgmiseks püügipaigaks venelaste tonkatamise kohast pisut ülesvoolu oleva ala. Siin puude alt ikka midagi otsa pudistab. Fantaasia on optimistliku inimese lootus, mis on määratud kustumisele. Pool tundi ja paar ankrupaika hiljem kukkusime nihelema ja trollisime kodu poole tagasi. Korraga tundus, et kümne haru ei olegi äkki väga paha püügipaik ja sõitsime sinna tagasi.

Saare juurde. Seal kus juba korra olnud olime. Paar katset valge ja neoonsabalise ilmaimega, mida loomulikult keegi ei himustanud. Miks ma selle üldse ostsin? Seejärel vale mootoriõli otsa. Teine vise ja korralik rabak. Esimene tänase päeva otsa. Ja selgelt haugi oma. Kala tegi kohe sööstu vastusuunas, õnneks sidur toimis ja ära kukkumist ei toiminud. Sidur laulis ja keegi seal landi otsas oli. Sikutas nagu haug.  Sööstis. Aga pinda ei tahtnud tulla. Sidur muidugi korralikult maas ka, et havi hambad nööri võimalikult palju säästaks. Kala ujus algul lihtsalt põhja peal, keeras siis suuna vastaskalda poole. Ilma põhjast üles tulemata. Peagi teises suunas tagasi kulges. Lõpuks midagi pinda tuli. Koha kurat. Ja mitte väike. Mihkel kukkus kõrval vanduma:-)

Veel paar põhja peale minekut, siis korraks uuesti pinda tuli, lanti polnud näha ja nöör otse suhu kulges. Tundus üsna korralikult kinni olevat.  Natuke veel väsitamist ja kala lõpuks kahva ulatuses. Pea poolt alustasin ja saba poolt lõpetasin, kuidagi ära mahtuda ei tahtnud. Lõpuks ikka kahva ära ja vajus ja tardus.  Käes. Kogu järgmise fotoseeria ajal täiesti tardunult seisis. 3.2 kg koha rändas Mihkli poole kilose kõrvale. Too nägi välja nagu söödakala korraliku koha kõrval:-)

Jess. Kaks aastat kestnud korraliku koha põud oli lõpuks ometi ühel pool. Tänasin vetevana ja pommitasime edasi. Mingi hetk hiljem Mihklil korraga midagi tõeliselt korralikku taga. Sidur laulis. Võtsin oma landi eest, et midagi jama ei juhtuks ja haarasin  kahva. Järgmised paar minutit möödusid siduri laulu saatele. Väga visalt lähenes paadile. Mul närv must, Mihkel näost juba punane ja korraga ... oksad veest välja ilmusid. Korralik puuvõre veest välja ilmus....

Pommitasime edasi sama rajooni, Mihkel korra kellegi võtma sai, kuid lisa ei tulnud. Kui päris aus olla, siis ega motivatsiooni mul ka väga järel polnud. Hämaras trollides tulema tulime.

Päev tervikuna täiesti mõtetu. Võtu tugevuse üle kurta ei saa, sest... SEDA LIHTSALT EI OLNUD. Täiesti mõttetu päev, mille päästis korralik koha. Tagantjärgi hakkan arvama, et esimene samas koha vehkat teinud kuju oli samuti korralik koha. Võibolla seal neid ikka rohkem kui üks...

Bonderi ja Tõnu paat juba enne meid kaldas olid. Pettunult. Null kala kaasas.

Vähemalt on homseks selge suund olemas...