Kuna Eestis jääd pole, siis tuleb seda põhja poolt otsida. Nii võtsimegi reedel suuna põhja poole, seltskonnas Tamur, Mehis ja "Ülo". Sõiduvahendiks Mehise miski ilmselt 1890 aastal toodetud saksapärane kastiga vanker, mida ta hellitavalt autoks kutsus. Kuidagi need rattad ikka veeresid ja peale pikka pikka sõitu olime õhtuks kohal. Imekombel suutis see vanker isegi kaamerasse nii kiiresti sõita et välku lööma hakkas:-)Viskasime kohalikule tema tellitud kraami ukse taha ja tulime mökki. Jää meie harul täitsa paks, üle kahekümne viie sentimeetri kindlasti. Lund ka peal pole. Hea kerge oli kraam parklast majja vedida.
Hommikul lasin nagu torust tuli. Kell oli julgelt kaheksa läbi, kui ennast redelist alla vedasin. Tamur oli juba varahommikul jõele läinud, teised alles sehkeldasid. Tunnike tuterdasin majas ja siis seadsin sammud jõe poole. Kõigepealt kaks auku liinide alla, kuhu sööda sisse kallasin. Õhtuhämaras oli plaan proovida, et äkki keegi alla tuleb ... seejärel otse üle põllu saare alla. Tamur kusagil kümne märgi juures koha piinas, teised pidid merele minema.
Põld mõnusalt jääs, hea kerge astuda. Ilm muidugi vastikult hall. Pilves ning tuuline (idast). Otsisin latikatsooni välja ja tegin esimesed augud. Esmalt sai otsa seotud kergem vimma kirp, kuid vool üsna tugev ja marmõss põhja mööda pidevalt edasi kandus. Peagi kuhugi kinni jäi. Sikutasin ja mingi imeliku valemiga suutsin 0.12 mm tamiiliga konksu kirbul katki tõmmata. Krt, hea kirp oli. Vana hea talisman, Kasari vimbade aegadest. Ei raatsinud ära visata, panin kirbukarpi teiste seltsi.
Järgmisena sai otsa seotud pisut suurem kirp ja sellega kannatas juba püüda. Vool küll vedas seda meetrikese aegajalt allapoole, kuid päris lendu ei kippunud püügivahend minema. Peagi esimene krõps põhja pealt. Nurg. Järgmine paartunnike sai samas tsoonis kümmekond auku puuritud ja aegajalt nurgu ning kiiska välja võetud. Latikas kas magas talveund või oli kuhugile külapeale läinud. Lõunapaiku tuli Tamur mulle seltsi ja viis võtu. Ilmselt oli Ülo oma kalaneeduse öösel salaja Tamuri kotti pakkinud...Lisaks jäi juba teine kirp põhja.
Tunnike hiljem Tamur lahkus ja sain veel mõned nurud juurde. Kaks tükki juba pea poolekilosed mutantnurud, alguses lootsin juba et latikas ärkas... Kella kolme paiku keeras ilm sajule ja kala pani suu lõplikult lukku. Kammisin oma vanad augud läbi, seejärel käisin veel saare keskosas oleval sügavamal lõigul. Seal keegi mitu korda pihta ujus, kuid võtma teda meelitada ei suutnud. Mõtlesin vahepeal põiki ka taguda, kuid avastasin, et põigikarp oli jäänud Tallinna, auto pagasnikusse. Kalakastis vaid üks viisendine ahvenavärvides põik, sellega aga voolus midagi teha polnud.
Poole viie paiku olin sellest kohast tüdinenud ning seadsin sammud liinide alla. Sisse söödetud kohale. Seal tõstsin kolmveerand tunniga 27 rõksu välja. Pulli pärast proovisin vahepeal ka teisel sissesöödetud augul, kuid seal ei juhtunud viie minutiga midagi... ei teagi nüüd kas see sööt töötab või mitte. Panin hämaras veel paar unda madala peale haugile hakkama ning tulin sauna tulema.
Kokku siis sai välja tõstetud hunnik rõksu (16+27 tükki), ehk miski 4-5 kilo jagu, mis kõik Tamuri kassidele ära ka sai võetud. Mingi imevalemiga ei saanud ühtegi ahvenat (isegi madrust) ega ka särge. Tamur oli päeva juba varem lõpetanud, tal kolm-neli võttu, kaks korda korraliku kala korraks taga, ilmselt koha. Kätte aga ei saanud. Meremehed saabusid kolmekiloste tindikotidega. Merel mõni üksik ahven, särg, rõks ja hunnikus kiiska veel lisaks saadi. Ehk kokkuvõtvalt - kalal täna suu lihtsalt lukus oli. Rõhk muidugi kukub ka kolinal...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar