Kaks päeva on jõge küntud. Nädala sees peaks aga vool olema tugevam ja seetõttu tahtsin korraks ikka merel ka ära käia. Mis sest, et sealt keegi miskit erilist polnud saanud. Hommiku molutasime mökkis poole kümneni ja siis startisime. Pool tundi sõitu, auto pargitud ja Tamur pani nagu noor põder mere poole ajama. Ülo vedis ainukesena soomeka kastist välja, meie Mehisega tatsasime viimastena järgi.
Väljas mõnusalt vaikne ilm. Tuult polnud ollagi ja kuigi taevas oli pilves ja horisont udune, andsid üksikud sinised taevaaknad lootust, et mingi hetk saab päikest ka näha. Öösel oli paar kraadi miinust olnud ja see muutis tatsamise eriti kergeks. Peale esimest saart keerasime kolmekesi paremale, Tamur pani otse edasi. Keha oli selleks ajaks juba soojaks saanud ja tegin esimese jahutuse peatuse. Kogu järgnev paar tundi kujunesti suuresti sellises rütmis, et
kõigepealt tatsates soojaks, siis auk jäässe ja peale jahtumist edasi.
Põiki ei viitsinud taguda, otsisin oma mõllimise aparaadi välja. Otsas sai seotud punane kirp. Esimene auk pakkus kiisa. Teine auk sada meetrit eemal pakkus esmalt pikalt vaikust, kuid peale kirbu vahetust (pronksine otsa sai seotud) sain miski valemiga valge kala alla. Kolm särge pea jutti, sekka ahvenapunn ja seejärel kiisaks asi kätte läks. Mõnda aega passisin kohapeal, et äkki veel miskit huvitavat toimub, kuid kui kurk ka alla tuli siis ruttu augult vehkat tegin.
Teised olid selleks ajaks paarsada meetrit eemale Tamuri juurde kogunenud. Võtsin suuna ka sinna. Kohale jõudes seletas silm esmalt Tamuri rahulolevat nägu ja hetk hiljem ka tema kõrval vedelevat pea kolme kilost lima (2.8 kg). Mehis ja Ülo olid samuti kõrvale augu teinud ja keskendusid haugi otsingutele. Tegin paar pilti ja sammusin mõnikümmned meetrit eemale. Haugi püüda ei tahtnud, kuid kusagil siinkandis oli kord üks hea ahvenakoht olnud. Sedapuhku polnud aga neid kohal või olin mina vales kohas...Peagi kogu punt uuesti laiali jooksis. Ülo ja Mehis panid suure hooga kaugusesse, udu sisse, kuhu ma eriti ei kippunud minema. Mine tea, äkki ei leia pärast koduteed üles... Tamur pani piki saart minema. Kratsisin natuke kukalt ja otsustasin vanast kohast läbi minna ja seejärel saare teist külge avastada.
Valget kala pakkunud auk otsustas seekord ainult kiiskasid pakkuda ja nii sain peagi oma avastusretkele asuda. Kellegi eilsed sammud olid samas suunas minemas ja kulgesin nende järgi. Vahetasin kirpu. Otsa läks diskopall. Puurimised kivide vahelt ja tagant, seejärel piki kalda äärt ida poole. Enamasti tehtud augud midagi ei pakkunud, vaid ühes sain jälle valge kala käima, mõned särjed, paar nurgu, paar ahvenapunni sekka ... enne kui kiiskade hordid platsi jõudsid. Tundub, et seda kiiska on siis meres ikka miljardite kaupa...Edasi, ikka saare äärt pidi, jõudsin lõpuks ühele vanale tuttavale ahvenakohale välja. Siin keegi kõvasti aukude tegemisega vaeva oli näinud. Võtsin sama rajooni korralikult läbi. Tulemus aga masendav, kiisk, kiisk, kiisk.
Lõpuks neist libedikest nii siiber sai, et põigi välja otsisin ning sellega kõik tehtud augud uuesti läbi käisin. Sama hästi oleks selle tegevuse võinud ka vahele jätta - ei ainustki põksu. Mehis miski aeg helistas ja rääkis et sadamasse tindile lähevad, otsustasin merele edasi jääda ja nendega mitte liituda.
Tatsamine selle päikesega võttis aga üsna ruttu higiseks. Nii otsustasin paarsada meetrit enne kive esimese augu ära teha, et pisutki jahtuda. Loomulikult ka siin kiisk all. Paarkümmend meetrit edasi järgmine puurimine; sain esimese tiiru ära mängitud kui särgmise tõste ajal noogutist korralik löök läbi käis. Ja hoppa raskus taga. Korralikud võnked, natuke venitamist neljameetrises vees ning lõpuks kena ahvena moll jääaugust välja vahtis. Hilisem kaalumine 300gr välja venitas. Mõtlesin, et pildistan hiljem ,saan äkki kiirelt tegutsedes ahevna käima. Kirp rändas alla, enne kui mõte lõpuni oli veerenud. Kerge põhjapealne koputamine, seejärel vaikne tõste... ja ... nõks noogutist läbi käis. Haakimine aga täiega tühja läks. Mängitasin edasi, aga diskopall tundus kuidagi kerge ja lappasin kirbu välja... oligi teine tühjaks tehtud. Ühe liigutusega...
Sääsevastsete sättimine aega oleks võtnud ja nii saatsin kiirelt põigi alla. See oli aga ilmselgelt viga. Põiki keegi ei tahtnud ja kui mõni minut hiljem uuesti kirbu põhja peale saatsin, olid tüütud kiisad platsis. Krt. No ega see ahven kaugele ometi läinud. Läks puurimiseks. Viis meetrit sinna suunas, viis meetrite teises suunas. Tegin tiiru augule peale, kuid kõikjal kiisk ning mõnes ka kurk. Ei teagi kas kala lahkus tsoonist või oli ta ainult päikese ajal ennast korraks näidanud, sest otsimise ajal oli taevas taas pilve läinud ja külm udu laskus mere peale.Egas midagi. Kui pole siis pole. Mõtlesin, et teen paarkümmend meetrit vahet ja proovin uues kohas. Ja hoppa, nii kui kirp alla sai, võtt ja hetk hiljem sajane ahven jää peale. Uuesti kirp alla ning keegi ühe kerge liigutusega sääsevastsete puntra konksult eemaldas. Viimase kui ühe. Kuidas nad seda teevad. Kümme vastset korraga. Uued kiirelt otsa, kerge võtt, korraks raske ja siis.... aiaiai aiaiai, nutumaik kergelt suus... Ja uuesti võtma loomulikult enam ei saanud.
Jälle puurimine ümberingi - kiisk, kurk, kiisk kurk... Mida kividele lähemale seda rohkem tindiks asi kätte läks. Ahvenat aga üles ei leidnudki.Kell lähenes vaikselt õhtale ja kuna mul oli parklani kõva kolm kilti minna, siis otsustasin liikuma hakata. Mõte oli küll, et teen ühe pika otsa, kui viiskümmend meetrit edasi ei andnud süda järsku rahu ja tegin veel ühe augu. No viimase noh... Ja jälle, nii kui kirp alla sai, keegi korralikum kala korraks taga. Aga ainult hetkeks. Jätku loomulikult ei tulnud. Lõin käega ja tulin kodupoole tulema.
Vahepeatused parklasse pakkusid vaid kiisku. Kokkuvõtvalt käis jääpeal kümmekond särge, paar nurgu, ligi kolmkümmend tinti ja ... krt seda teab kui palju kiiski. Ahven aga. Mulje jäi selline, et lihtsalt ei närinud. Oli all. Kui pähe puurisid, siis korra laksas, pika mängu peale aga üldse kuhugi eemale ujus. Teda seal kindlasti on...Teised olid tinti katkumas käinud ja igaüks paar-kolm kilo värsket kurki kilekotti toppinud. Homme siis uuesti jõele enda sätin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar