Lääne Soomes 23. veebruar 2016

Viimane päev, siis puhkus läbi. Uni juba harjumuspäraselt kella kaheksa paiku otsa sai. Kui kohvi hakkama panin selgus, et Tamur juba varavalges lahkunud oli. See seadis minu takti ka pisut kiiremaks ja peagi kand ja varvas saare suunas kulgesin.

Ilmateade täna isegi päikest lubas, kuid hommikul seda küll veel näha polnud. Tuul oli olematu, väljas paar kraadi külma. Panin jälle hooga üle põllu ja sain selja märjaks. Kohale jõudes vaatepilt deja vue tunde tekitas - üleeile samal augul oli unnal lipp püsti. Jahtumiseks enam mahti polnud, kohe oli vaja asja uurima hakata.

Keegi oli tamiili rullilt korralikult maha kerinud. Haakisin ja ... kinni. Venitasin siis jupp haaval ja vaikselt midagi liikuma hakkas. Ilmselt oli konks miski oksa taga kinni, mis katki läks ja nüüd raskelt venitades kaasa tuli. Kala tunnet küll polnud. Lappasin pea viimast meetrit, kui järsku oks sööstu tegi. Tohhoo, ikkagi on kala. Sööst polnud just pikk ja kümmekond sekundit hiljem kedagi juba auku meelitasin. Jääsupist ilmus nähtavale tume pea ja punnis silm. Esmase hooga ei saanudki aru, et koha. Käsi kalale kiirelt kukla juurde ja aitasin ta jääpeale. Jess. Pole paha algus päevale. Järgmised viis minutit kulus pildistamisele. Ilus plika oli. 2.35 kg näitas õhtune kaalumine. Huvitav kaua ta selle unna otsas juba oli olnud - viimati sai siin ju üleeile käidud... Sellele unnale oli mul miskipärast pandud 0.25 tamiil ... täitsa ime, et selle koha kätte sain.

Edasi kirbutama. Järgmised paar tundi möödusid üsna igavalt. Latikat polnud, nurg vaikis. Paar punni ikka sain kätte, et värskem söödakala unnale seada.  Lõunaks olin sellest võtuta püügist tüdinenud, toppisin oma koha kuidagi kalakasti ja kulgesin Tamuri jälgesid otsima. Esmalt kümne märgi alla, sealt edasi väikse haru otsa. Hea oli kelgu jälgedes astuda. Kohale jõudes polnud aga püügipaigal kedagi. Selgus et Tamur oli otsustanud edasi rännata, piki suurt jõge kümne haru teise otsa.

Kui juba nii pikk tee ette sai võetud, siis tuli ka püüda. Otsustasin koha vaimustuses põiki taguda. Tundi poolteist hiljem viskasin ridva tülpinult kasti - no igav on see suure põigi tagumine, kui mitte kui midagi ei juhtu. Isegi kinni ei jää...

Kell selleks ajaks juba kaks. Pilve tagant vaikselt päikest piiluma hakkas ning seadsin sammud tagasi. Saare tagant peab ju unnad enne õhtat ikka kokku korjama. Kuna ilm oli meeldivalt soojaks läinud, siis tegin aegajalt jahutuspause. Kala ei kohanud.

Saare alla tagasi jõudes olid unnad puutumata. Kirbutasin  veel natukene. Sain paar nurgu, kellelegi korralikumale kalale isegi haakides vastu lõugu ... ja korjasin asjad kokku. Usk, et latikas siin on, oli nulli tiksunud... Tipatapa liinide alla. Päeva lõpuks oli vaja ikka pisut kalavõttu ka nautida.

Uskumatul kombel oli ka siin, kus seda valget pisikala hordide kaupa lebotab, võtt täiesti passiivne. Kulus pea kümme minutit enne kui söödakalad kätte sain ja unnad uuesti likku sai seatud.

Nõkerdasin siis edasi vaikselt rõksu püüda, kui silmanurgast kõige kaugem lipp vardasse tõmmati. Alguses kiirel sammul lähemale, seejärel  juba vaikselt. Kui augu juurde jõudsin pani ketas hooga keerama. Ei hakanud pikalt sättima ning haakisin kohe ära. Kus sellepeale keegi teises otsas omakorda tigedaks sai ja  sööstes kuhugi tormas; kettalt nöör muudkui vilises. Üritasin seda pöidlaga pidurdada, kuni teine pool oma jonni korraks katki jättis. Järgnes lappamine. Mitu meetrit kala lähemale ja siis kala sööst pikalt-pikalt. Esimesel korral pidin peaagu nööri näppu tõmbama. Siis jälle minu kord. Peale seda tema kord. Selline jojo mäng siis miski 3-4 korda, kuniks kala augu alla sain. Kühveldasin jääsupi august välja ja veest vahtis vastu tige haugisilm. Kala jää all risti. Tross suunurgast välja jooksmas. Haug ei liikunud ei edasi ega tagasi.

Esimene mõte oli et proovin käega. Vasak käsi vette ja lõpusekaare lõpust pigistasin näpud kokku. Miskipärast ei istu mulle mõte et peaks haugile näpud silma ajama... Haarde sain hea, kuid tolku sellest polnud. Lima jääall nii risti, et kuidagi teda käänata ei suutnud. Peagi käel külm hakkas ja lasin haarde vabaks. Haug tegi sööstu, vaid paarimeetrise. Sikutasin ta nöörist tagasi ja üritasin uuesti käega. Tolku ei miskit.

Lasin siis uuesti haarde lahti ja jätsin kala pinge alla. Mida teha, mida teha, vasardas peas. Pole eriline haugipüüdja, seda enam et jääpealt. Kogemused puuduvad, teooriad ei tulnud meelde. Järgmise sammuna kulgesin nööri pingul hoides kalda poole ja murdsin ühelt kuivanud puult korraliku malaka. Tagasi augu juurde, üritasin siis malakaga kala suunata. Too vaatas mind jääaugust nagu lollakat - tõsiselt või, nii mõtledki mind kätte saada? Järgmisena turgatas pähe, et mul kalakastis miski kongitsahakatis. Selline pliiatsi versioon. Tegin siis toikale mitu tiiru nööriga peale - hea et Tamur sellele unnale ikka korraliku köie oli pannud... asetasin toika augule ja lidusin viiskümmend meetrit eemal oleva kasti suunas.

Tagasi tulles vaatasin jooksu pealt kongitsat, see sihuke äbarik, et vist kohe murdub, kui sellega kala üritan tõsta. Otsustasin ikkagi proovida. Surkisin siis selle teraviku kuidagi kala lõua alla ja kukkusin venitama. Vaikselt haugi pea auku ilmus ja sealt juba kiirelt tõmmates kala august välja. Päeva teine jess käis mõttest läbi. Ilus kala, mis sest et lima, lebas täies pikkuses augu kõrval.

Lohistasin haugi oma kalakastini. Paar pilti. Hilisem kaalumine näitas 4.75 kg. Marja täis.

Seejärel sammusin mökkisse abivahendeid otsima. Konks oli sügaval kurgus, ning kastis mul vaid kruvikeeraja, millest sedapuhku ei piisanud. Haamer ühes käes, nuga teises käes tagasi marssides, sai kirurgilise operatsiooniga konks kurgust eemaldatud.

Edasi? Panin uuesti unna vette, panin sauna kütte, võtsin mökkist oma viimased õlled ja nautisin õhtust lumesadu. Polegi pikka aega ühest haugist nii suurt rõõmu tundnud.

Teised käisid päeval kümne haru lõpus, said kaks  koha pauku ja läksivad seejärel tinti püüdma. Tamur miski 88 tinti oli ära võtnud. Teised ilmselt samapalju.

Selleks korraks siis puhatud. Mõnus oli olla. Kokk oli sedapuhku läbi aegade parim.