reede, 9. juuli 2021

Noeby, 08. juuli 2021

Tänane hommik ei erinenud eilsest - entusiasm oli kadunud ja püügiisu polnud. Eilse mängu, Inglismaa ja Taani vahel, lõpptulemus oli ka mõru tunde sisse jätnud. Nii sündis otsus, teeme täna kõike teistmoodi kui tavaliselt.

Samm number üks oli... jooksma minek. Pole seda siin enne teinud, aga kunagi on ikka esimene kord. Eile jõudis kõrvade vahele arusaam, et kui kaks kuud sporti mitte teha, siis oi kui raske saab olema sellega uuesti alustada. Nii, et künaga üle jõe, tossud autost jalga ja panin piki saart ajama. Jooksin selle risti ja rästi tunniga läbi. Vahepeal käisin üle meie haru minevast sillast ja jõudsin isegi linna välja. Päris mõnus oli.

Samm number kaks oli valge inimese kombel lõuna söömine. Tõsi kuna lõuna oli käes ja nälg juba pitsitas, siis valisin söömiseks kiirburgeri. Seejärel juba Motoneti varusid täiendama, mis valmistas aga pettumuse. Keegi oli suuremad Deep Tail Dancerid ära ostnud. Õigemini nende paremad värvid. Selle peale võtsin google mapi appi ja maandusin kesklinnas olevas kalastustarvike.net lehele kuuluvas füüsilises poes. Sealt soetasin müüja soovituse peale kolm Noeby koha lanti. Pole neid kunagi enne tarvitanud ja ei ole mul neilt ka ühtegi teist vidinat. Päris põnevad olid - kõik alt heledates toonides ja peal pastelsed naturaalsed toonid. Hoopis teistmoodi lähenemine kui Jesse ja Rapala puhul olin (mida värvilisem seda uhkem) kasutanud.Silmale täitsa ilus vaadata.

Kogus selle shoppamise tuuri tulemusena jõudsin kenasti kella kolmeks mökki tagasi ja peagi ennast veele sättisin. Ikka, et kella neljaks põõsa augu lõigule jõuda.

Ilm tänu muutusele lausa 6 kraadi jahedam kui juba harjunud tasemel. Tundus isegi natuke vilu. Sajupilved olid edasi kulgenud ja taevas säras päike. Tuul oli edelast puhuma hakanud, mis tekitas jõele korraliku laine. Aga ei midagi hullu, manööverdamist nõudis lihtsalt rohkem.

Panin kohe alustuseks uue Noeby landi sleppi ja trollisin allavoolu. Kohanemine uue landiga võttis aega. Uskumatult ruttu ronis too põhja ja saavutas kenasti rohkem, kui lubatud 7 meetrit sügavust. 8 peal käis kindlasti ära ja seda vaid 18 meetrit järgi lastes. Rapala oma ronis sellele sügavuse 25-26 meetri nööri abil. Tükk aega jändasin, enne kui sügavusetunnetuse klappima said. Selleks ajaks olin jõudnud juba sügava augu juurde välja. Trollisin selle üle ja ka järgneva madalama lõigu. Tagapool üks kaar joonistus, kuid mööda sõitnud paadi laine tekitas temast sellise sikk-saki, et suurusest aimu ei saanud. Igal juhul panin ankrusse.

Voolu ja tuule koosmõjul tundus, et sain paadi liialt loodil näidatud kalale peale sätitud, aga otsustasin siiski paar viset teha, enne kui ümber pargin. Esimese vise andis vastuse, et olin jah liialt kalale pähe parkinud. Koha võttis praktiliselt viimasel meetril, kui 25 grammist jigipead enam tagasi põhja ei saanud...naksatas, ilma otsa jäämata. Tundus väike kala olevat.

Tegin teise viske samale liinile. Lant vajus põhja ja sain teda vaikselt mängitama hakata, kui korraga mats. Selline tugev, aga mitte terav. Nagu keegi oleks konkreetselt suu kinni pannud. Haakisin. Esimese hooga tundus, et ei jäänud otsa, siis tekkis ritva aga paine. Kala oli ilmselt peale võttu vaikselt paadi poole kaasa liikunud... Järgmisel hetkel sain aru, et see ei ole see sama punn (ei saanudki olla, sest kahe võtukoha vahel oli ca 15 meetrit). Raskus vajutas ridva korralikult paindesse ja tegi mõned raputused peaga.

Keerasin ruttu siduri maha ja kukkusin kala paadi poole vintsima. Peale algse raputamise, mille peale lugesin palvesõnad - ära ole haug, ära ole haug ruttu peale..., tuli kala vaikselt venitades paadi poole. Kordagi põhjast üles kerkimata. Paadi all läks andmiseks. Siduri vilinat natukene, sööst polnud teab mis pikk; peaga raputamised ja pekslemised. Siis uuesti sama asi... Võitlus teisel pool käis elu eest. Ja seda kõike põhja peal, ilma üles kerkimata.

Lõpuks sain maakera ülespoole tulema ja peagi silmipaitav pilt veepinnale kerkis. Ilus suur koha. Haarasin juba valmis pandud kahva ja sain kala sinna sisse, välja arvatud saba. Koha kasutas juhust ja otsustas just sel hetkel veel mässata, aga õnneks ulatus käsi veel kümme sentimeetrit pikemaks venitada ja kala tervikuna kahva ära mahutada. Huhh. Käes. 3.4 kilone koha, tumeda Relaxi silikooni peale. Mõnus tunne - korraga meelde tuli miks mulle see jigitamine nii väga meeldib!

...

PS! Enne peale minekut vaatasin oma paadis olevat kahva ja otsustasin, et aitab talle küll. Selle kahva juures käis iga kord pinda see, et alati kulus nööridest konksude lahti saamise peale metsikult aega. Otsustasin, et lähen võtan Mehise kahva ja võtan hoopis selle kaasa. Miks just täna? Ei tea. Ju siis oli nii ette nähtud. Igal-juhul kulus täna mehiselt võidelnud kala kättesaamiseks Mehise kahv ära :-) Ilmselt olen nüüd Mehisele võlgu.:-)

...

Fotosessioonid tehtud peksin samas ankrus jigi edasi. Mõni aeg hiljem sain paadi all nagistanud punni kätte. Oli teine nii 40 sendine. Vahetasin peale vaikuse tekkimist veel ankrut, kuid rohkem elumärke ei pakutud. Poole kuue paiku kolisin trollimisele.

Alustasin nagu ikka madalamalt, 5 meetri sügavuselt ja liikusin siis sügavama peale (7-9 meetrit). Uus lant ei lasknud enam kaua tühjalt leotada ning korjas 35 sentimeetrise kohapunni üles. Sügava peal aga , kopra augu juures, juba väheke kobedama. Esialgu tundus, et tohoo hullu, tuleb teine samasugune kena koha, aga selgus et Noeby vobleri konks oli koha lõpusekaare tagant kinni ning kala tuli vastu voolu sisuliselt risti. Kasti kala siiski läks. 1,05 kilone tundus külmakastis oleva kaaslase kõrval kui konn.

Kella kuue paiku saabusid soomlased. Mille peale? Mingi naabrivalve kaamera jälgib seda lõiku? Maju ümbruskonnas pole ja koha välja võttes polnud ka ühtegi paati möödunud. Lausa neli paati ja kukkusid erinevates ankrutes jigiga vett vahtu peksma. Ise trollisin ja kui aegajalt mõne kenama kaare loodi pealt leidsin, siis panin ka ankrusse. Põõsa augus sain niimoodi isegi ühe punni korraks otsa ja teise toksu veel, kuid kätte kedagi siiski ei saanud.

Aeg kulus, võtte polnud. Kaheksa paiku hakkas rahvas laiali jooksma. Mingi hetk sain ühe haugi ja kui kella üheksa paiku mõtlesin, et läheks ka koju ... kargas praktiliselt samas paigas, kus koha olin saanud, otsa keegi päris korralik purakas, kuid peale hetkelist otsas olemist kukkus ära. Loomulikult kinnistas see mu paiga peale jigitama, millele aga keegi allpool ei reageerinud.

Trollisin siis veel natukene ja kella kümnest tulin tulema. Päev oli niigi korda läinud ja paks kala vajas fileerimist.


2 kommentaari:

  1. Pean sind kurvastama,kahjuks pole see Mehise kahv,vaid minu oma.

    VastaKustuta