Alustasime vist isegi varem kui eile, kuigi õhtu läks üsna pikale. Tänane plaan nägi ette suundumist mere poole, proovides enne voolu veel sügavaid auke jigitades. Nii saigi suund võetud põõsa augu alla. Kuna tee peale jäi merika koht, siis 100 meetrit trollimist võttis pisut hoogu maha. Aga ainult natukeseks.
Peagi põõsa augu juures olime ja panime voblerid paadile sabasse. Tahtsin hirmsasti loodiga need kohad üle käia ja ei pidanud pettuma. Kõige sügavamas paigas näitas kena suure kala kaart. Ankrusse.
Järgmine ankrupaik sai pisut allavoolu ja olin oma silikoonide vahetamisega jõudnud Mihkli lemmikuni - haugi toonides lant. Sain sellega vast pool distantsist mängitatud, kui umbes 15 meetri kaugusel paadist pandi landile selline litter, et elekter justkui kehast läbi jooksis. Kala ei jäänud otsa. Võtt pani meid aga lausa tunniks ajaks samasse tsooni passima. Kahjuks edutult. Aga pole ikka väga ammu sellist laksu ridva otsas tundnud.
Jännanud päris pikalt otsustasime mere poole edasi trollida. Meetrit viiskümmend vast sõidetud, kui nägin järgmist korraliku kaart loodil. Samal ajal kui lant jõudis sinna paika, kus lood oli kala näidanud, tegin väikese pausi ja järgmine hetk keegi rabas. Algus oli üsna "haugilik" aga ainult algus. Edasi jumalast koha, mis koha. Tuli vaikselt venitades paadi poole, kordagi sööste tegemata, istudes põhja peal. Olin 100% kindel, et koha... kuniks haug veepinnale kerkis. Pettumus maximus.
2.6 kilone haug rändas kasti ja meie trollisime mere poole edasi. Poolel teel tõusis tuul ja kerkis laine. Nii oli mere äärde välja jõudes tegemist juba paadi akrobaatilise võimlemisega laineharjadel. Päris kole trollimine oli. Üsna tulemusetu ka, kui just haugipunni ja kohapunni eriliseks saagiks mitte pidada.
Pikalt seda olukorda me taluda ei tahtnud ja nii tuli tagasitee ette võtta. Vähemalt oli allatuult mõnusam kulgeda. Tulemused muidugi ei erinenud tuldud teest.
Põõsa augu piirkonda jõudes panin ahvena värvides Deep Tail Danceri paadile sabasse. Too koperdab kenasti 8 meetri sügavusel, mis selles piirkonnas on väga ok. Jõudsin seda lanti nii sada meetrit vedada, kopra auguni, kui hakkas midagi kummalist juhtuma. Esmalt nagu võtt, keegi tegi jõnks ja siis miski ära kukkus. Möödus 1-2 sekundit, kui täpselt sama asi. No on võtt, no ei ole maakera. Ja loomulikult kukkus ära. Kulus veel 1-2 sekundit, kui sama asi kordus kolmandat korda selle erinevusega, et nüüd jäi see miski/keski ka taha.
Alguses tundus nagu sodi. Seejärel aga jõnks ridvast läbi käis ja teise poole elumärgid reetis. Peale seda lihtsalt vintsimine, kui alles paadi all elule ärgati ja võitlusele keskenduti. Tükk aega sai jännatud ja palvetatud, et ära ole haug... ja ilus koha kerkis veepinnale. Kala oli vaid ühe konksuga kinni. Sain ta õnneks üsna ruttu kahva kohale ja tõstsin paati ära. 3.15 kilone koha kolis haugile seltsi. Mõnus tunne!
Edasi proovisime seal veel jigitada, trollisime paar korda üle ja andsime alla. Lisa ei tulnud, lood ka midagi ei lubanud. Sellest ma ikkagi aru ei saanud, et kas tõesti üks ja sama kala kolm korda proovis? Või olid need erinevad kalad? Või oli mul päikesekuumusest hallutsinatsioon ja tegemist oli kahel korral tavalise maakeraga?
Aeg tiksus vaikselt õhtuse jalgpalli poole ja nii kulgesime meiegi kodupoole minema. Tegime koduharu peal veel konnadega kupulehtede vahel haugidele närvikõdi ja lõpetasime püügipäeva juba kella kuue paiku ära. Vutt ootas vaatamist!
Teine paat tegeles päev otsa haugide kiusamisega, aga midagi ära võtta neil polnud, peale ühe unna otsa tulnud ahvena.
PS! Tänu tuulele ei olnudki hullult palav püügipäev. Samas veetemperatuur on juba 23.6 kraadini kerkinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar