Latikal Pärnus, 28. juuli 2021

Varahommikused äratused tapavad ikka täiega päeva. Kolmapäevane latikapüük oli selle ilmekaks tõestuseks. Hommikul kell neli oli äratus ja sama päeva õhtul olin ikka paras kapsas. Isegi juttu ei jaksanud kirja panna.

Teisipäeva õhtul tuli Ain meile ja äratuskell sai järgmiseks varahommikuks helisema seatud. Öösel käis kõva tuul ja vihm majast üle, nii oli tund enne päikesetõusu väljas veel täiesti pime, kui meil juba autosuund Pärnu poole võetud.

Plaan oli linnas latikat püüda (Tõsi Ain tahtis rohkem mere kokre), lihtkäsiõngedega. Suundusime nendesse püügipaikadesse, mis kunagi isa lemmikud olid. Kohapeal kahlamispüksid jalga ja jõe äärde. Kuna ükski normaalne inimene nii vara püüdma ei tule, olid kõik püügiplatsid vabad. Lootuses, et keegi on seal eelsöötmisi teinud, valisime ühe sellise, kus sai kahekesi kõrvuti ritva vehkida. Peibutussööt sisse ja püüdma...

Püügiks täitsa head tingimused - pilves ja mitte liiga soe, väljas olev tugev tuul jäi ka kenasti kõrkjatesse kinni. Ilmselt õhurõhu muutus (langus) küll ei istunud kaladele, aga noh kõik ei saa ka ideaalne olla.

Algus oli ikka väga nutune. Vool oli merest eemale ja õngekorgid tiksusid täiesti tühja. Esimene tund ei saanud ühtegi võttu, isegi mitte mudilaste omi. Seejärel hakkas kaldale lähemalt roosärge tilkuma ja peale voolusuuna muutus läks ka kaugemal pisut elavamaks. Tõsi latikast (ega kogrest) polnud märkugi.

Poole kaheksa paiku tulid esimesed märgid suurema kala liikumisest. Alustuseks keegi vasemal poolel keeras, seejärel natukene jõe keskpaiga poolel... ja enne kella kaheksat korraga keegi korki ühtlaselt sügavama suunas vedama hakkas. Haakimisel lõpuks ometi midagi suuremat taga, kui tavaline särjepunn.

Väsitamine oli võrreldes Velisega huvitavam. Kala võitles ikka tigedamalt ja ei tahtnud esiti mitte pinda tulla. Tõsi samas vastupanu osutas ta ühe koha peal, selmet kõrval olevasse roogu söösta. Lõpuks nina pinda ilmus, hapnik oma töö ära tegi ja latika kaldale lohistasin. 1.1 kilo. Poseerides veel kala madalasse vette oskasin kukutada, kuid imekombel sööstu kahe käega õigel ajal pidama sain.

Sööta juurde ja püük jätkus. Alguses jälle mingid märgid, et keegi on all, aga peagi nood kadusid ja platsile tulid ... viidikad. Järgnev oli ikka täiega jama, viidikas ei lasknud üldse kirbul ja kärbsevastsetelt platsil püsida ja nii kolisin peagi maisiga püügile üle. Aga ega seegi midagi pakkunud. Peale kella üheksat hakkas päike ka rohkem pilve tagant välja piiluma ja nii olime kella kümneks juba korralikult tüdinenud. Panime asjad kokku... skoor 1:0 pole ju ka paha lõpptulemuseks:-) Tundub, et see aasta tulevad latikad ühe kaupa...

Tagasitee Vigalasse otsustasime ringiga teha. Esmalt käisime Sindis kadunud paisu juures kärestikku uurimas. Seejärel Navestiga ristumise lähedal rippsilda testimas. Lõpetasime tunnise püügiga Torist ülesvoolu nn kalameeste maja sirge alumises otsas. Palju pudinaid ja üks liivarull ka veel sekka. Ükski neist paikadest tulevikus just otseselt tagasi ei kutsunud. Kui siis äkki mingi kevad kärestikelt vimba proovima tulla.

Kella üheks olin kodus tagasi ja hoolimata lõunasest magamisest olin õhtul täiega kutu. Nii varane ärkamine on ikka saadanast.