Nädala alguses oskasin endale kusagilt palaviku üles korjata. Sellise korraliku, ikka ülemõõdu, mitte mingi alamõõdulise. Selle tagajärjel käisin perearsti nõudel ka ninasõõrmeid torkimas. Sain kaks mõnusat sim kaarti ninna. Nüüd saab mulle helistada nii, et mobla pole vaja kaasa võttagi. Loodetavasti annab see lisavarustus lisaks maailma ääre ära tunnetamisele ka mõningate veealuste võngete iseenesliku tajumise oskuse. Noh sellise kajaloodi funktsionaalsuse laadse... Anyway osutus mu testi tulemus negatiivseks ja taastusin sellest palaviku sonimisest nii kiiresti, et neljapäeval julgesime juba maale taastuma tulla.
Vahepeal olnud külm oli Vigala jõe maja all poolenisti kinni jäätanud. See lõi kujutelma, et kui tervis lubab, siis äkki kannatab pühapäeval Velisele minna. Laupäev käisin igaks juhuks piilumas - jää täitsa olemas, keegi oli keskel juba paar auku teinud. Jääkaane paksus tundus nii 5 cm ringis olevat. Käisin veel Pärnus matõlli järel ja nii olin pühapäevaks varustuse kokku pannud.
Kell kümme minek. Veerand tundi hiljem kohal. Kaks autot kolme mehega juba ees ootamas. Võtsin ka platsi sisse oma tavalisele ahvena kohale. Ilm sompus ja pime, temperatuur paari kraadi jagu miinuspoolel, aga kuna kagutuul sisuliselt olematu, siis mõnus soe olla. Kindaid polnud vajagi.
Esimene tunnike möödus seal. Vahepeal käisin särjenurgas särge piilumas, aga ei miskit. Null võttu. Mõlemalt platsilt. Otsustasin sellepeale rändama minna. Allavoolu, sirge teise otsa.
Panin seal särjesööda sisse ja istutasin ennast mugavalt püüdma. Peagi elussööda kätte sain ja unna likku lasin. Seejärel veel mõned võtud, mõned pudinad, aga üldiselt kuidagi olematu ja pika hambaga võtt. Taamal kostvad hääled juhtisid tähelepanu, et sealpool oli ahven võtma hakanud ja nii kolisin kolmanda tunni keskel algusesse tagasi. Unna jätsin maha, mida käisin hiljem paar korda ümber tõstmas.
Esimeses tsoonis tagasi. Seal üks mees rauaga ja värvilise kolmikuga 100 grammiseid ahvenaid tõstis. Teised kaks enamasti tühja tagusid, vahel harva üksiku kala said. Tegin oma aukudele ringi peale, suurendasin seejärel territooriumit oma kaks korda, kuni lõpuks üsna kalda lähedalt ka esimesed võtud üles leidsin.
Võtt oli selline kohutavalt kapriisne, kohe kui uuest august kirbu alla lasid ja kala all oli, said võtu kätte ja kui too otsa ei jäänud, siis mingi valemiga teda uuesti võtma ei saanud. Vahet ei olnud kuidas mängitades, meelitades, ei aidanud ka kirbu värvi vahetamine. Ega ahvena sort ka mitte just ilusaim polnud, päeva suurim vast 150 grammi kanti.
Aeg tiksus. Veteväli täitus aukudega nagu šveitsi juust. Lisa tilkus väga väga vaevaliselt. Tegin vahepeal unnakontrolle ja ümbertõstmisi, aga ka haug vaikis.
Terve päeva jooksul vesi vaikselt langes ja see pani jää korralikult praksuma. Ilmselt tegi müra kala ka ettevaatlikuks, sest isegi särgede kontroll päeva jooksul midagi tulemuslikku ei toonud.
Kella kolme paiku pani triibu suu täiesti lukku ja nii tulin juba enne videvikku maha. Maru mõnus oli püüda olnud, kuigi saak niru mis niru - kümmekond ahvenat, mõned särjed, paar kiiska. Aga jääpüük on ikkagi jääpüük, üks mõnusamaid püüke isegi siis saagid nadiks jäävad.
Oleks nüüd, et see tulev soojalaine väga vett ei tõstaks ja jääd ära ei lõhuks. Maha minnes andis mõõtmine jää paksuseks 7-8 cm. Enne sooja vast 10 cm täis venitab. Äkki ikka peab vastu kuni järgmise külmalaineni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar