Lääne Soomes, päev täis käega löömisi, 21. september

Hommikune poole kümnene veele saamine tundub traditsiooniks saavat. Isegi kui ärkan varem, siis veele kuidagi varem ei jõua:-). Ärgates ilm mega ilus, vaikne, ükski puuleht ei liikunud mökki juures. Pilves, aga vihma ei paistnud tulevat. Tundus imekaunis kalapüügi ilm tulevat.

Esimese peatuse tegin väikese jõe suudmes. Usk kunagisse eriti heasse kohta ei ole sugugi kadunud, kuigi ka seekord ei saanud sealt võtupoegagi. Üle kümne viske ei raatsinud raisata ja vajutasin gaasi põhja - "põõsa" alla. Kohale jõudes, ankru sisse lasknud, vaevalt paar viset teinud... tuul tõusis järsult mere poolt ja tõi kaasa korraliku laine. Vanduma ajas.

Mõned visked tehtud ja komistanud vaikuse otsas vee all,  otsustasin värvidega mängima hakata. Proovisin pea kümme erinevat silikooni läbi, kuni tiiruga tagasi esimese (ikka mootoriõli) juurde jõudsin. Ei miskit. Paadiga viskepikkus edasi ja uuesti ankrusse, sama tulemus. Kammisin viskepikkuste kaupa paarsada meetrit allapoole välja ja sain selle aja jooksul vaid ühe tonksu. Kala jäi ka korraks otsa, kuid pudenes otsast.

Kogu see kammimine kestis kella poole kaheteistkümneni, kuniks konstanteerisin oma peas fakti - pole voolu, pole koha. Nimelt pole selles jões nädalavahetustel eritu voolu, kuna ülalpool olev elektrijaam ei tooda laupäev ja pühapäev nii palju särtsu kui nädala sees.

Selg tegi ka juba valu ja lõin käega, trollima. Trollisin mereni ja tagasi. Kogu see aeg väga vastik laine, nii ei jigitanud punase maja all just eriti kaua ja trollisin edasi. Lanti järgi vedada oli mõnus, aga tulemused olid nirud. Paar haugi, kilo tuuri ja ei ühtegi koha.

Kella kolmeks jõudsin oma trollimise reisilt tagasi põõsa alla, just selleks hetkeks, kui päike välja tuli. Järgneva tunnikese veetsin vanas kohas jigitades. Kaks võttu, korraks isegi taga, aga ei läinud närimiseks. Lõin teistkorda juba käega ja põrutasin trollides ülesvoolu.

Saanud tee peal mõned haugid, ei miskit rõõmustavat, jõudsin "ilusa maja alla". Koht on merest viis-kuus kilomeetrit ülesvoolu. Järsku hakkas kajaloodil teist korda päeva jooksul korralikult kala näitama (esimene kord oli mere suudme lähedal). Massiliselt saja meetri jooksul. Ekraan oli kala pinnast kuni põhjani täis. Sõitsin parvest läbi ja kerisin vobleri sisse. Nöör kõik lima täis - selge latika parv askeldamas. Panin ennast siiski ankrusse, kuna samas paigas vanasti ka koha saadud... Esimene vise, paar "lutsimist" ja siis korraga pauk. Ja taga. Kala tegi korralikke sööste ja asusin teise käega juba kahva otsima, kui nöör järsku lõtvus. Võtu järgi pakuks küll koha, aga ilmselt see ikka miski latikas oli... Pommisin veerand tundi, kuid rohkem võtte ei järgnenud.

Trollisin edasi ülesvoolu, kuni ühe kivise koha juures järgmise latika parve otsa komistasin. Samast kohast ka kenasti ahvenat saadud, panin end ankrusse. Latika "lutsimine" läks kohe lahti, mõned korrad üle selja "tõmbamist" veel lisaks. Ja korraga jälle võtt, aga otsa ei jäänud.  Veerand tunnikest piinasin seda üksikut võtjat ja jälle tulutult.

Vaikselt oli ilm ilusaks läinud, päike välja tulnud ja tuul tasapisi raugemas. Laine veel keeras ennast piki jõge, aga oli näha selgeid vaibumise märke. Kratsisin kukalt ja mõtlesin, et ühe jigitamise viitsin veel teha, aga rohkem mitte. Vajutasin gaasi põhja ja põrutasin sinna, kus hommikul alustasin. Kümme minutit hiljem oli kolmanda käega löömise kord kätte jõudnud - ah mingu see koha ...

Keerasin paadi nina tagasi eelmisse kohta ja otsisin tonka välja. Võtuvaese päeva lõpetasin kolme latika, hunniku nurgude ja ühe ca poolekilose ahvena catch and releasimisega. Seitsmest panin pillid kotti ja sõitsin koju. Lohutasin ennast mõttega, et kalade puhastamisele aega ei kulu - kõik mis paadis käis sai ka tagasi lastud.

Homme jälle päev.

PS! Jõe peal täna ka kaks eestlaste paati, jutuvada kaugele kuulda oli:-)




PS2! Üks väike "tummfilm" latikapüügist ka siia juurde: