Laupäeva õhtuks jõudsin oma rännakutelt Lõuna Eestist lõpuks Lääne Eestisse. Ehk maakoju Vigalasse.
Pühapäeva hommik kuulus põõnamisele... hommikukohvi ja molutamine... pilk õue, kus aia oli vallutanud udu ... veeretasin mõtted lõpuks kalapüügini ja nii otsustasingi pisut pikka latti kalda peal hoida. Mõtte söödavaks settinud keerasin kokku peibutussööda möksi - eelmisest korrast oli kilosest pakist veel miski paarsada grammi kuiva sööta kotti jäänud, keerasin sellele mulda, liiva ja reedel karbipüügiks (unustasin nad karbipüügi ajal lihtsalt pagasnikusse...) keedetud kruupe lisaks. Näpuotsaga ka kama ja peotäis maisi lisaks. Kuna poesööta oli kole vähe jäi kogu kompott üsna mullane. Aga uskusin, et ajab asja ära ja ei raatsinud järgmist söödakotti lahti tegema hakata.
Jõele jõudes oli kell juba kaksteist, hommikune udu hajunud ning valitses suvine kahekümnekraadine soojus koos meeldiva päikesepaistega. Veetase oli nädalaga veel mõned sentimeetrid allapoole vajunud ning vool pea olematu. Esmalt kolm palli sööta sisse, seejärel õng kokku ja uss vette. Ei jõudnud veel käsigi pestud, kui nägin et keegi juba kallal. Kena rookas jäi ussimaiustamisega vahele. Teine uss otsa ja kohe teine samasugune kallal. Algus täitsa hea, käis peast läbi.
Kassi kalad olemas, nüüd vaja vimb kohale meelitada. Ja mõnusaks üllatuseks ronis kolmanda ussi otsa, paar minutit hiljem, kena vimmapoiss. Kala tegi rõõmsalt veealuseid ringe, enne kui väsis ja hapnikku sai... sumpa. Uus uss otsa, pesin käed eelmisest vimmast puhtaks, tõstsin pilgu ja kork kadunud. Haakisin, aga ilmselt hilja. Minut hiljem korralik korgi uputamine ning teine vimb sumpa. Andsin agaralt peibutussööta juurde ja järgnes uus võtt, kuid haakisin liiga vara. Edasi ... aga ... järgmine pool tundi täielik vaikus. Sööt ikkagi ei saanud parve pidama ning ka särjed lahkusid alt. Vaid jõekarp oskas ennast konksu otsa jätta...
Pool tundi hiljem otsustasin vahelduseks ussi vahetada maisi vastu ja kanäe üllatust, vaevalt sai kork rahuliku positsiooni sisse võtta, kui keegi selle paigalt liigutas ning peagi konkreetselt ujuma pani. Haakisin ja jäi otsa, sedapuhku aga punnitas keegi tugevamalt seal veepinna alla. Kui kala lõpuks pinda tuli, siis nägin kenaseid punaseid uimesid - poole kilone turb oli maisi õgima tulnud. Konksu otsast vabastades pudenes kala suust oma kümme maisitera välja, küll mõnel oli ikka isu. Otsisin oma kaamera välja, et teen turvast ka ühe klõpsu, kui kätt ette sirutades, kala visklema hakkas ja sumbast mööda jõkke kukkus ...
(ennetamaks Mehise kommetaari, proovin ise selle tema eest eelnevalt ära sõnastada "Kindel see, usun ma jee, rsk. :-)
Edasi aga jälle vaikus. Kella üheks oli mu "mullasööt" otsas ja kratsisin kukalt. Teha ikkagi uus pakk sööta lahti või mitte. Vormeli stardini olid veel aega ja vantsisin auto juurde. Järgmine möks sai kokku keeratud, kuid sedapuhku paljas poesööt - midagi toekamat kalale mul enam lisada ei olnud.
Start number kaks ja lajatasin kolm palli teele. Kümme minutit hiljem käis keegi proovimas, aga jättis pooleli. Vahetasin maisi uuesti ussi vastu, proovis uuesti ja jälle jättis pooleli. Siis jälle kümme minutit vaikust ning lõpuks tuli keegi ja vedas korgi ilma toiduga mängimata vee alla. Kolmas vimb ronis sumpa. Pommitasin sööta juurde ... aga jälle vaikus. Mitte keegi, isegi väike kala, ei tundnud ussi vastu huvi. Kulus oma paarkümmend minutit kui kordus sisuliselt eelmine võtt. Jälle täiesti ootamatult. tuli keegi, haaras sööda ja uputas korralikult korgi. Neljas vimb sumpa, edasi nagu ikka ... vaikus...
Kuigi keskvett ei toimunud suurt midagi, siis kupulehtede vahel oli täna ahvenatel pidupäev. Matsutamine käis nii valjuhäälselt, et vahepealt tekkis tahtmine käratada, et kuulge olge ometi vaiksemad, ma siin kala üritan püüda:-) Üks ahvenapunnidest passis otse mu jalge ees oleva kupulehe all; mingi hetk tuli kümne sendise ahvena suunas sama pikk haug, justkui tahtes tema head positsiooni endale võtta; millepeale kogunes kõrval olevate kuppude alt kokku viis-kuus samasuurt ahvenat ja haugipunnile tehti korralik kambakas. Keretäiest päästis havi vaid kiire sööst sügavikku...
Kell kaks panin lõpuks ridva kokku, et jõuaks vormelit vaatama.
Ei õnnestunud täna millegipärast kalaparve alla sööma/pidama jätta; või oli seal üks vetehunt valgeid kalu segamas? Lasin vimmad vabaks ja läksin Kimile pöialt hoidma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar