Lääne Soomes; koha, haugi ja latikat kalastamas; 20. september 2013

Hommikune äratus kell kaheksa. Kohv, asjade sättimine võtsid oma aja ja nii sai veele jõutud poole kümneks. Ilm pilves ja tuuline. Ida tuul. Päikesest ei kippu ega kõppu.

Esimene peatus saare all. Vake mootoriõli otsa ja pilduma. Teine vise ja haugitatt otsas. Kolmas vise ja pea samast kohast teine samasugune. Paar viset veel ja ahvena togimised algasid. Päris pikalt käisid närvidele ilma otsa jäämata. Kui lõpuks kolmas haugitatt ka paadi juurde tuli tõmbasin ankru välja ja ajasin paadi mere poole.

Teine peatus - põõsa all. Tuul, mis puhus vooluga ühes suunas,  oli kena laine juba peale teinud, nii kulus paar katset enne kui ankruga paadi pidama sain. Ankur kippus mööda põhja libisema... Saanud lõpuks paigale alustasin jälle mootoriõliga. Esimesed visked nagu kaevus. Vahtisin ringi, mis teised paadid teevad ja siis täiesti lambist korralik rabak. Koha 1,6kg leidis tee paati. Tuju kohe parem jätkasin loopimist. Paar viset hiljem neljakümne sendine kohatatt. Lasin tagasi. Mõnda aega vaikus mängisin erinevaid värve läbi. Tulutult. Panin uuesti õli otsa ja keegi jälle proovis. Aga käima kala ei saanud...

Peagi tüdinesin ja vahetasin ankrupaika. Ei ühtegi võttu. Olles juba oma selja jaoks piisavalt kaua  püsti seisnud otsustasin mere poole trollima minna.  Järgmised paar kilti pakkusid paar haugipunni ja ühe 3,8 kilose haugi, kes juba mõnusamat sõitu tegi. Koha võtte aga mitte.

Kolmas peatus, punase maja all. Ja läks ahvenatralliks. Nigistasid ja nagistasid järjest, aegajalt mõni kolmesajane unustas ennast ka otsa. Paar haugi ja üllatuseks lõpuks ka ahvenate vahelt üks  kilone koha. Pommitasin sama liini üsna pikalt aga rohkem miskit.

Lõuna käes, otsustasin tagasi trollida - hea mugav istuda ja õlut libistada. Allavoolu trollimine oli üsna kordaläinud, seda enam valmistas tagasi trollimine pettumuse. Terve kolme kilomeetri peale üks haugitatt ja ei võttugi rohkem.








Neljas peatus põõsaalune. Esmalt paarsada meetrit allpool ja siis hommikuse paiga pealt. Esimene peatus ei andnud miskit. Teine peatus ... esimene vise, toks, haakisin, otsa ei jäänud, jätkasin kerimist, jälle toks, jälle otsa ei jäänud. Kerisin lõpuni ja tegin järgmise viske. Lant ei jõudnud veel põhjagi vajuda kui 40 sendine kohatatt lanti endale himustas. Uus vise, natuke kopsakam ligi kilone kala, võtsin ära. Ja siis veel kolm viset, kus kõigil võtt ja korra ka kala taga ning peale seda vaikus... Tampisin neli-viis värvi läbi, panin õli tagasi, aga ei miskit. Nagu miski kümne minutine võtulaine käis läbi ja seejärel pani karbi uuesti kinni. Proovisin veel viskepikkuse jagu üles ja allapoole ankrusse jäädes, aga nagu kaevus.


Pidasin just plaani, mida edasi teha kui mulle külla tuldi. Piirivalve kummikaater tõmbas hoo maha ja sõitis kõrvale. Kalastuskaardi kontroll. Sõbralikud mehed olid, viskasid natuke nalja ja lasid seejärel jalga.

Jigitamisest oli selleks ajaks enam kui küll ja otsustasin panustada trollimisele ülesvoolu. Koha mõttes oli see väga paha otsus - ei ühtegi koha kippunud vobleri otsa. Paar haugi eksisid ära, aga üldiselt väga vaikne vedamine oli ...


Küll aga õnnestus kajaloodi abil endale latikaparv välja peilida ja nii istusingi õhtul pool tunnikest tonka seltsis. Kokku käis paadist läbi kümme latikat, kolm tükki sai ka ära võetud. Suurim 1.6 kg. Äraminekuid üsna mitu, neist viimane läks koos lipsuga. Haakides oli kala kui kännu taga kinni ja siis ta otsustas lihtsalt allavoolu ujuma hakata. Odava tonka rulli sidur otsustas sel hetkel loomulikult streikida ja nii oli mõne hetke pärast tamiili purunemine kurb tõsiasi. Kena kala tundus olevat :-(

Ei viitsinud enam uut konksu siduma hakata ja lahkusin kalu puhastama.  Muidu täitsa ok päev, kui see koha vaid nii kapriisne ei oleks :-)