Hommikul linnast üheksast minema.
Algne plaan oli minna Tsitresse. Otsisin väikese teejupi, mis pikki rannikut liikus edasi ja kulgesin sedamööda niikaugele kui sain. Ühel hetkel läks tee kole sopaseks ja ligaseks, roopad sees, madala auto jaoks liialt riskantne. Parkisin esimesse võimalikku kohta ära ja kulgesin edasi kand ja varvas...
Mereäärde jõudes, vesi kole sogane. Lainet ja tuult nagu polnudki, aga eilse tugeva tuule tulemus ei olnud veel ära settinud. Ilm hall ja taevast tilkus mingeid ebamääraseid sademeid. Tegin kolm viset, kolisin mõnisada meetrit edasi, seal samasugune läbinähtamatu vesi. Läbipaistvus alla poole meetri. Ritv kokku ja tagasi auto juurde. Vaja leida parem koht. Autoga jamasin tükk aega, et saaks ümber keeratud ja minema. Paar korda olin peaaegu kinni jäämas, siunasin ennast, et laiskusele järgi andsin ja niikaugele sõitsin, selle asemel et parem natukene kõmpida. Lõpuks siiski vedas ja pääsesin tulema...
Edasi Juminda poole. Üllatuseks RMK parklas mitte ühtegi teist autot. Ritv jälle kokku ning vee äärde. Tuul puhus kergelt põhja suunast, taevast sadas alla lumelörtsi ja vihma segamini. Väike laine peal, mis päeva jooksul kasvas, kuni jänest veeretama hakkas. Vesi aga selgem kui Tsitre all, kuigi mitte päris puhas.
Panin oma peenemaks viilitud hõbedasoomuselise DAMi landi, punase äärega, otsa ja kulgesin ida poole. Paarisaja meetri pärast läks vesi üsna klaariks. Pommitasin üsna tiheda maa-ala läbi, kuid võtte ei saanud. Jope muutus pidevas sajus vaikselt raskemaks ja raskemaks. Vähemalt sisse ei lasknud, kuid olla oli ikka äärmiselt ebamugav.
Peagi vahetasin otsa sinihõbedase toby ja jätkasin. Neeme tippu jõudes selle landi peale ka üks väike võtt, kuid (krt) otsa ei jäänud. Proovisin samas paigas veel üsna pikalt, kuid edutult. Ainukeseks tulemuseks tragitud ogalik:-)
Kogu see pask, mis taevast alla sadas, hakkas aina enam horisontaalset suunda võtma ja mu prillid olid pidevalt sellises seisus, et vahi üle ääre, nagu meie endine kultuuriminister oma teleesinemistes. Täiesti võimatu püüda - ei näe kuhu viskad, ei näe, kus kohast kerid. Ja nii ma umbropsu visates oma toby lõpuks kinni viskasin. Sinna ta jäigi. Sellega katkes ka mu kannatus ja otsustasin lahkuda. Kell oli pool kaks kui autosse istusin.
Sain vaevalt auto soojaks, kui sadu lõppes. Ja terve tagasitee enam ei ühtegi piiska. Aga tagasi ka ei kippunud, piisavalt vettinud tunne jäi sisse...
Laupäev lubab külma, vaja jääpuur välja otsida. Tundub, et selleks aastaks on mereääres piitsutamisega ühel pool.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar