Vigala jõel, Rumba all lutsu otsimas, 14. detsember 2013

Terve nädal sai tegeletud meelelahutusega, mis mulle kuidagi peale ei lähe - tatistamine, köhimine ja aevastamine. Kust kuradi kohast ma selle viiruse üles korjasin, ei tea. Kahtlustan, et naine kusagilt "sooduskampaania" raames tassis koju:-)

Täna juba vähe parem olek ja sättisin peas kalapüügi plaane. Kella kahest loivasin jõe äärde. Ilm mega ilus, paar kraadi miinust, õhk seisis paigal - ei ainsatki tuuleiili, loodus vaikne nagu valmistuks jõuludeks. Isegi linnud vaikisid. Täielik vaikus, nagu kusagi Norra platoo peal. Üllataval kombel olin saabudes jõe ääres ka ainuke kalamees.

Pool kolm said tonkad sisse ja eelnevad kogemused ütlesid, et tunnikese jooksul saab vaid loodust vahtida. Üllatuseks hakkas aga keegi vaikselt tonkat togima. Veerand tundi togis ja siis jättis järele. Kerisin välja, ussi pole pea puudutatudki. Isegi konks polnud väljas. Ilmselt miski väike särjepoiss. Mul muidugi suured lutsu konksud ka otsa, vaevalt et need mõnele särjele üldse suhugi mahuvad.

Kuni hämarani torkisid keskid üsna regulaarselt, kuid korralikku võttu ei tulnud. Hämar möödus vaikuses. Istusin vaikuses ja nautisin ümbrust. Viimasel ajal on mulle üsna meeldima hakanud selline üksinda pimedas konutamine. Eriti sellise ulmeliselt ilusa ilmaga, mis püüdja jaoks lausa lust ja lillepidu.

Kui pimedaks läks - kui seda saab pimedaks nimetada, sest terve õhtu oli valgust enam-vähem sama palju kui Tallinna tänavatel, hoolimata sellest, et kuud polnud näha - hakkas juhtuma.

Kala aktiveerus ja iga natukese aja tagant oli keegi mullaussi kallal. Esimesed lutsupunnid peagi ka kaldal. Selline aktiivsem lutsuvõtu periood kestis pea kella poole kuueni ja siis toimus mingi imelik muutus. Kui enne olid võtud sellised lutsulikud - tõmbed, väristamised ... siis nüüd läks "tagumiseks". Keegi tegi meeleheitlikult väikseid, lühikesi ja järske tõmbeid iga natukese aja tagant. Ei mingid regulaarsust, täiesti kaootiliselt. Võtud sellised, et haakida ei saa ja otsa ka kala ennast ei söönud. Särjed? Nurud? Lutsupunnid? Tunni jooksul narritasid nad mind korduvalt ja vaikselt hakkas kops üle maksa minema. No aru ei saa mis jama on.

Õnneks sai see jura mööda ja tunni möödudes tulid tuttavad lutsutõmbed tagasi. Sedakorda küll harvemini. Törts peale seitset lõpuks ka üks korralik võtt - ritv pani kenasti ühtlaste ja tugevate tõmmetega liikuma, isegi kelluke, mis enamuse õhtust vaikuses oli istunud, tegi lõpuks häält. Võtsin kellukese maha ja aeglasel sammul sättisin ennast ridva taha. Jõnksatused jätkusid ja otsustasin haakida - seitsmesaja grammine lutsupoiss oli ülemise lipsu küljes.

Peale seda kala veel üks väike lutsupoiss ja alates kella poole kaheksast täielik vaikus. Kuni äratulekuni, pool üheksa panin ridvad kokku, mitte üks toks.

Kokku käis kaldal üheksa lutsu, paar neist päris punnid, ülejäänud paari-kolmesaja grammi kantid. Lisaks siis suurim 700ne. Kuna särge ei saanud, siis püük ainult mullaussiga.

Ära tulles silla juures paar autot ja üks auto ka minust paarsada meetrit ülespoole. Ilmselt enamus lutsutajaid alles kohale tulevad, kui ma ennast juba sauna sättisin.