Esiletõstetud postitus

kolmapäev, 18. detsember 2013

Ekskursioon Põhjarannikule, 18. detsember 2013

Vahel on head kalapüügi päevad, vahel juhtub sekka aga ...Täna oli siis "jama" päeva kord:-)

Algas juba kõik valesti. Sättisin ennast kella üheksa paiku uksest välja, kaks ritva ühes ja kott ning neopreenpüksid teises käes. Koridori peal sai rõõmsalt paar sõna koristajatädiga vahetatud ja kui ma vestluse käigus ennast selg ees uksest välja tagurdasin, oskasin ühe ridva ülemise otsa ukse vahele jätta. Nii vahtiski mulle ukse sulgudes vastu ilma tipurõngata ritv. Kurat. Sõimasin mõttes ennast korralikult läbi, millest aga kergem ei hakanud ja tatsasingi üsna tujutult edasi auto suunas. Õnneks jäi vähemalt varuritv terveks.

Plaan oli minna Tsitre kanti. Kohale jõudes parkisin ennast RMK ala puhkeplatsile ja vantsisin randa. Merel laine korralikult peal ja vee läbipaistvus kehvavõitu. Kratsisin tükk aega kukalt ja otsustasin, et ei proovi siin ja avastan parem uusi asupaiku. Juminda poolsaar suuresti läbi käidud ja seetõttu seadsin mõtted lääne poole.

Esmalt vurr-vurr Kaberneeme alla. Sõitsin poolsaare läbi ja ei leidnud head kohta kuhu ennast sättida. Igal pool tundus olevat liivarand välja arvatud külast edasi. Seal aga tee lõppes ja parkimiskohta ei leidnud... Egas midagi veel edasi.

Järgmine peatus Neeme poolsaarel. Esmalt lääne külg, seejärel idakülg. Parkisin ennast mõlemal korral nii kaugele, et mereni oli tublisti vantsimist. Lääne poolel leidsin isegi paigad, kus oleks äge püüda, kuid vesi täiesti kohvi ja tuulest tekitatud lained nii suured, et vees seismine maru vaevarikas. Püüdsin jonni pärast siiski veerand tunnikest. Loomulikult võtte polnud. Kaldal leidsin oma üllatuseks kaks nigli, kes ilmselt lainete tõttu olid randa kandunud ja kuivale jäädes oma otsa leidnud... Poolsaare ida poolel, aga liiv, liiv, liiv...

Leidmata ühtegi mõistliku püügikohta sättisin ennast Kaberneeme suunas tagasi. Parkisin ennast küla keskel asuva poe ette ja tatsasin sealsamas kõrval olevasse randa. Lootsin piki randa neeme tipu poole liikuda. Lootuseks see jäigi. Majad täiesti mere kaldal, aiad veeni ehitatud. Kuhus sa sellise rannaribaga kulged. Vesi ise aga idakaldal imekaunilt puhas ja selge. Nagu allikavesi. Ronisin rinnust saati vette ja loopisin sealsamas küla keskel olevas väikeses lõigus oma kümme minutit. Tulutult. Siunasin mõttes keskkonnakaitset kes ei suuda tagada vaba liikumist piki kaldavööndit ja pakkisin asjad kokku. Murphy vastu ei saa...

Tagasi koju jõudes olin maha vuristanud sadakuuskümmend kilomeetrit ja sisuliselt ainult ühe normaalse koha leidnud. No annab hullemini metsa panna...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar