Lutsu püük Rumba all, 23. november 2013

Eile maale tulles avastasin üllatusega, et mu sild hulbib pooles jões - vesi kõvasti tõusnud ning selgelt üle kallaste. Löön netis EMHI lehe lahti, Kasari +150 cm. No selge, nagu kevad käes.

Tänaseks suuri plaane polnud, vaid sild vajas tagasi tõmbamist... ja nii sättisingi ennast pealelõunal Kasarile, plaanis proovida lutsu Vanamõisa kandis. Kohale jõudsin miski kahe paiku ja... oh seda rahvaste spartakiaadi, kuna vesi üsna kõrge, siis olid kõikvõimalikud kõrgemad kaldad juba okupeeeritud. Egas midagi, tagasi Rumba suunas, kus mõned masinad ees ootamas, aga püügiruumi kõvasti rohkem.

Kell kolm panin tonkad sisse ja avasin õlle - eks see lutsupüük üks suur molutamine ole, eriti kui pimedani veel tunnike aega. Sain vaevalt purgi avada, kuid keegi hakkas ühte tonkat ühtlases taktis jõnksutama. Lasin tal natuke aega venitada tamiili ja haaksin. Paarisaja grammine lutsupoiss otsustas päeval sööma tulla...

Edasi pikalt vaikus. Jõin oma õlut ja vahtisin jõge. Vesi ikka korralikult kõrge ning kohvipruun. Igasugust jama ujus pidavalt allavoolu, nii pidi pidevalt tonkasid rohust puhastama. Ootasin pimedat -selge, et teised kalad sellise veega passiivsed ja kusagil varjus passivad.

Suhtlesin vahepeal naaberpüüdjaga, kes vimma oli enne välja meelitanud, kuid nüüd passis seisvaid ritvu sama tuima tundega kui mina. Hämar möödus kiirelt ilma ühegi võtuta. Sättisin valguspulgad koos kellukestega ritvadele ja jäin ootele. Kella viiest toimus jões ootamatu elavnemine. Kõigepealt mitu korraliku tõmmet ja eelmisest lutsust pisut suurem poiss kohvisest veest hämmeldunud näoga välja ronis... Peagi teisel ridval paar kerget tõmmet ja vaikus, seejärel jälle paar tõmmet ja vaikus. Lasin kalal mõnda aega nikerdada, kuni närv enam vastu ei pidanud ja haakisin. Paarisaja grammine särg. Vähemalt on mida kassile pakkuda...

Järgnes veel üks korralik võtt, nii et tonkal tina lendu tõusis ja kala ussi silmist kaotas... Ja ei leidnudki üles. Siis teisel tonkal veel üks võtukatse ning korraga vaikus...Pole midagi, peavad vahet ja küll uuesti võtavad, lohutasin ennast...

... Kaks ja pool tundi hiljem tunnistasin tõsiasja, et nii ikkagi ei läinud. Kala pani suu täiesti kinni, kuigi kõik justkui klappis lutsupüügiks - pilves, sombune, vesi sogane, kuud pole, nii pime, et võileiba ka ei näe suhu pista...

Kõik võtud ussidega, kalatükk ligunes kedagi huvitamata...

Pool üheksa jõudsin oma mõtetes selleni, et ma ju tegelt ei söö kala... ja saun on ka kindlasti juba soojaks köetud...ja paningi juba ritvu kokku...