Meriforelli otsimas, 13. november 2013

Viimasel Soomes käigul tekkis korralik "kalapüügi üleküllastus", nii et terve nädala ei kippunud mõtted vee poolegi. Eile hommikuks oli see tunne lõpuks lahtunud ja kuna poiss pidi terve päeva olema pikapäeva rühmas, siis asusin plaani kokku panema.

Kaugele kusagile minna ei saanud, sest õhtuks vaja tagasi olla. Lähiümbrusest särge-ahvenat-haugi ka nagu ei viitsiks püüda. Mere äärde? 

Vaatasin oma kalavarustust, isegi mõned plekklandid veel olemas mõne aasta tagustest katsetustest, kui viimati merikat püüdmas sai käidud. Siis sai käidud korda kümme proovimas, sai  tunda mõnda võttu, nähtud ja tuntud mõnda "küünalt", üks paarikilone ka kätte saadud ...enne kui tüdinesin ja kuulutasin selle "mitte mulle sobivaks püügiviisiks". Põhjuseks ilmselt tunne, et ei saa aru millega tegelen. Ja kui püügiprotsessis jääb pikalt see viimane osa - kala saamine - olemata, siis ei paku see ka väga suurt naudingut. Aga sellest on üle viie aasta möödas, võibolla olen muutunud ja sobitun selle püügiviisiga paremini?

Noppisin oma landid karpi, koukisin kapi põhjast neopreenkummikud, mida polnud vahepeal kasutanud, välja ja sättisin ridvaga ennast auto poole teele. Suund ida poole. Juminda poolsaarele.

Juba mõned päevad oli puhunud tugev lõuna ja edela tuul, nii sättisingi ennast poolsaare tippu lootuses, et seal vesi selgem ja tuul vaiksem. Varuplaaniks tagasiteele jääv Hara laht. 

Kohale jõudsin törts peale kümmet. Üks auto juba ees ootamas. Ainult üks, mälestustes siin ikka rahvakogunemised vanasti olid. Parkisin auto ära ja vantsisin mere äärde uurima, kas tasub üldse varustusega koos minna. Tuul oli üsna edelast ja võimsad lained rullusid randa. Nurga taga peaks nad vaiksemad olema, mõtlesin optimistlikult ja vantsisin auto juurde tagasi. 

Sain just neopreenpüksid jalga sikutatud, kui teise auto peremees mere äärest tagasi saabus. Püüdja hinnang, et liiga tugev laine ja sogane vesi. Uurisin, et kaugel käis ja kui selgus et paarsada meetrit, siis sättisin ennast edasi - sealt veel edasi minna küll, vast seal ka kõik vaiksem.

Saanud riide, vantsisin hooga pool kilomeetrit piki randa edasi enne kui lõpuks ridva kokku panin. Sättisin oma esimese ettejuhtuva hõbe-sinise värvi otsa, osutus selleks 22 gr moresilda, millel rõngad kõik vahetamata....Vahet ei ole, küll jõuab vahetada ning sidusin landi otsa ja sammusin vee äärde. Siin juba natukene vaiksem laine, kuid vesi sogane ja prahti täis. Tegin paar viset avavee poole ja vantsisin edasi. 

Aegajalt põikasin vee äärde, mis endiselt sogane ja jälle vantsisin. Jõudsin lõpuks nurga peale välja, kuid ka siin olukord sama. Istusin maha ja nautisin vaadet lootuses saada mingitki märki elust vee all. Täitsa mõnus oli molutada, kuid tulemust see ei andnud. Hüppeid polnud. Olin teinud kokku vast viis viset ja kõndisin auto poole tagasi. Siin pole küll miskit teha.

Auto juurde jõudes selgus, et üks masin oli juurde tulnud. Soome numbriga. Soomlane. Nüüd siis eestlased soomes ja soomlased eestis käivad kala püüdmas. Vahetasime mõne sõna juttu. Vana väga kiitis Jumindat ja Kaberneemet väites, et need paremad merika kohad kui teisel pool lahte... kuna ma täielik amatöör, siis vastu ka vaielda ei osanud... peagi minekule asusin.

Jäi siis ikkagi juminda ida poolne külg, see tuule varjus ja vesi vähe selgem peaks olema. Kunagi ka seal käidud ja täiesti lootusetu tundega tulema tuldud. Täna aga paremat paika välja mõelda ei osanud.

Kohale jõudes kõik sobiv, kerge katus vee peal, vesi selge (sellest lahes ta vist ongi sellise savika tooniga), ilm ka mõnusalt soe ja päikeseline. Pildusin oma landiga esimesed karid läbi, kui elu ei avastanud. Jälle tundsin, et ei oska õigesti lugeda, kus need kivid täpsemalt on ja kus sügavama piirid.  Sättisin ennast rannapiirist kümme meetrit kõrgemale mäe jalamile istuma ja jälgima.  Molutasin oma pool tunnikest tehes ka kerge lõuna.  Kala pinnas ei käinud. Vahepeal ilmus ka üks teine mees neeme tippu ja pommitas seal. Veerand tunni pärast kõmpis tuldud teed tagasi. Ka temal ei miskit...

Peale pausi käisin veel enda arust paremad kohad läbi enne kui alla andsin ja autosse vantsisin. Peab vist ootama ikkagi tuule nõrgenemist ja siis endale tuttavamaid kohti proovima. 

Kui püük ise oli suht mõtetu ja elamust täna ei pakkunud, siis vantsimine mere ääres oli täitsa tore - ilus mets, huvitavad langenud puud, kivisid igale maitsele, veepinnal sillerdav päike -  mis sa oskad paremat tahta.

Selle idülli oskas ära rikkuda Juminda poolsaare tipu idapoolsemas otsas nähtu. Seal on jupike tasast maad, kus ilmselt suviti ka telgitakse.  Ja loomulikul jäetakse maha oma "signatuurid" erinevate plasttaarade, topsikute ja muu prügi näol. Tubli! Tasub täis sittuda kõik kohad kuhu kunagi jalg peaks sattuma! Ja siis imestada, miks kohalikud võõraid ei salli ja kõikvõimalikke teeotsi kinni panevad.