Novembri kuus, kõik on uus:-) - kohapüük Lääne Soomes, 01. november 2013

Hommik juba tavaks saanult tõeliselt mõnus kalapüügi ilm, tuuletu ja soe, kergelt pilves. Anna ainult minna.

Paadi peale sättisime ennast sedapuhku  kella poole kümne paiku. Esimene ankrukoht "kümne märgi" all. Teine vise ja keegi togis neoonkollast, kolmas vise ja allakilo koha paadis. Algus tõeliselt super! Pommitasime edasi ja mõne aja pärast järgmine võtt. Või õigemini oli miski vajunud landi otsa ja tuli lihtsalt järgi. Olin kindel et miski rämps. Paadi kõrvale jõudes aga ärkas rämps ootamatult ellu justkui taibates, et asjad pole päris õiged. Nii kilone haug oli sedapuhku hommikuvaikust segama tulnud.

Järgmised visked midagi huvitavat ei pakkunud ja võtsime suuna haru teise otsa. Jõudsime just vahetult enne teist paati ja vallutasime nende ankrupaiga. Ilmselt oli see tingitud meie ahnusest, sest karma võlg sai koheselt sisse nõutud - Mehisel kena võtt ja limatuub otsas. Koha sealt võtma ei saanudki. Jätsime peagi paiga maha ja suundusime suurele jõele. "Põõsa" alla. Vool sedapuhku täiesti olematu. Pommitasime augu läbi, valisime uue ankrupaiga, jälle hulk viskeid, kuid ei midagi.

Võtsime eilsest õppust ja otsustasime mitte "armuda" ühte kohta ja suundusime ülespoole tagasi. Möödudes "kümne"haru otsast uurisime teise paadi saavutusi ... ka neil polnud miskit.

Järgmine suund "ilusa maja" kanti. Erinevad ankrupaigad. Enamasti vaikus, mõni kohapunn ja ei ühtegi korraliku kala. Üks soomlane trollis mööda ja temal oli just samast paigast üks korralik valge kala ära kukkunud. Arvas et merikas või tõugjas. Meil aga endiselt vaikus...

Kiskusime ankru üles ja sõitsime mõnisada meetrit veel ülesvoolu, sinna paika, kus Viljar ilusa koha eelmisel reisil sai. Samal ajal tekkis korralik vool. Esimene vise ja viidika värvi jigi otsas korralik koha, kuid pääses enne paati minema. Loopisime edasi, kuid ei midagi. Mehis nõudis juba kõvahäälselt paiga vahetust kui punase wake otsa kargas mõõdus koha. Ära võtsin. Paar minutit hiljem Mehisel imeliku kollase (! no on kalal maitse) otsa üle poolteise kilo kala. Ja jälle vaikus. Mõnda aega hiljem lahkusime. Kahjuks, sest järgmised asupaigad olid ühed suured pettumused.

"Diivani" augu kammisime läbi, äärest ääreni, servast servani. Ainukeseks võtuks jäi ühe väga korraliku kala otsa vajumine. Tegi paar aeglast ja rahulikku tõmmet ja läinud ta oli. Ärevus ei jõudnuki veel tekkidagi... Aga suur oli ta ilmselt küll. Nagu ikka need, mis minema pääsevad:-)

"Diivani" auku pommitades kogunes meist kildi jagu ülesvoolu terve hulk paate. Kokku kuus tükki, kes edasi ja tagasi sõelusid. Pikapeale tekkis meil sügav huvi, et mis toimub. Korjasime asjad kokku ja läksime uurima. Paadid kobaras aknrus ja rohelised jigid otsas. Panime ennast ka ankrusse ja peagi pisi koha välja ronis. Ilmselt selle peale need paadid väljas olid. Mingi aja passisime nende seltsis, kuid pisikala ei motiveerinud ja otsustasime edasi otsida.

Tagasi "kümne märgi" alla. Mõned ankrupaigad ja mõned korralikud võtud, kuid otsa ei kippunud jääma. Mehis ühe isegi välja võlus. Võtud täiesti kaootilised, väljavõetud koha näris kollast ja minu võtud tulid neoonkollase peale. Ehk siis vahel ärritusvärvi peale lõi ja siis jälle ei löönud...

Järgmine trett sama haru teise otsa. Üks kohapoiss tagasi. Siis jälle "ilusa maja" alla, kus Mehisel kohapoiss tagasi ujuma läks, kuni kella poole viie paiku andsime alla ja kuulutasime päeva lõppenuks. Koha täna lihtsalt ei närinud.

Kokku sai ära võetud meie paadis neli koha ja teises paadis üks. Päevad pole vennad!

Aga õhtu oli selle võrra pikem:-)
Kiitused Tamurile ja Mehisele, kes tegid ägeda seaprae, mis maitses jube hästi!