Kella kümne paiku start. Kiirusetest andis uue tippkiiruse - 38.4 kilomeetrit tunnis. Loomulikult allavoolu... Kiire peatus kümne haru keskel kajaloodile midagi ei joonistanud. Bonderi käärus aga sai kaks kena pilti ja trollisin selle lõigu kolm korda läbi. Ei miskit. Edasi juba suund merele.
Sõita oli kerge, lainet eriti ei olnud, kuniks jõudsin punase maja sirgele, kus pilt muutus. Suured veevallid veeresid, eemal jooksis jänes laineharjal. Punase poini minek oli võimatu ülesanne. Kuidagi tiksusin punase majani välja ja siis keerasin otsa ringi. Minu jaoks oli see liiast. See õõtsumine...
Trollisin ülesvoolu tagasi ja sain samalt sirgelt kolm võttu ning kaks haugi. Loodki näitas sirge alguses üsna palju erinevaid kalu. Tundub, et haug hakkab vaikselt sügavama poole ka liikuma. Tõsi järgmine sirge seda tükk aega ei tõestanud, kuniks ühest kohast kaks haugi lisaks välja võlusin.
Tuul ei olnud vähenenud ja nii trollisin edasi ülesvoolu. Põõsa auk oli tühi mis tühi. Järgmine sirge samamoodi. Bonderi käärus endiselt aga kalad alles. Aga võtma ei saa, tee mis sa tahad. Tükk aega jändasin, isegi jigitada proovisin, mis sellises voolus oli 30 grammise peaga suhteliselt võimatu. Lõpuks alla andsin.
Urmase pidin linnast kell kuus peale korjama, seega aega veel oli. Vahepeal oli tuul ka natukene kergemaks muutunud, mõtlesin et lähen vaatan uuesti mere üle. Gaas põhja ja hooga kohale. Olukord oligi pisut parem, jänes eemal punase poi all veel oli, aga kuni sinnamaani tundus talutav.
Esimene ankur sai punase maja rajoonis tehtud. Seejärel võtsin julguse kokku ja tiksusin ikkagi merele ära ja panin ennast poi taha ankrusse. Hetke täitsa kannatas olla. Viis viset ja kolm kala, kõik valge-oranzi relaxiga. Uus rull töötas laitmatult. Maru laheda "krõpsuga" lööb looga tagasi. Ja kerimine on ikka imepehme. Kala otsas võideldes, toimis sidur korralikult ja maru ühtlaselt. Hea kraam ikka.
Kauaks mulle seda nautida ei lubatud. Tuul otsustas uuesti iilid üles tõmmata ja hetkega olid lainevallid tagasi. Alguses üritasin püüda, kuid kui teist korda ahtrist korralikult laine sisse lõi, tulin tulema. Pole mulle seda haugi niiväga ka vaja...
Trollimine järgmisel poolel kilomeetril oli enam kui toitev, sest kolm külalist tulid suhteliselt kiirete vahedega. Tõsi nende välja võtmine üles ja alla kõikuvas paadis oli katsumus omaette.Sirge lõpus sain tervitada Mehist ja Antit enne kui linna Urmasele järgi kihutasin. Tulime linnast kümne haru pidi mökki ja korjasime jões mõned meened ka kaasa. Palli, luti, kiivri. Mida kõike siin jõkke ei poetata.
PS! Mehis ja Anti üritasid Titanicut mängida, napilt ei saanud hakkama. Kõvasti vee paadist välja loopimine hoidis ära halvima. Kala said ka. Ikka hauge. Kuni 4 kilosed. Jerkides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar