Kalapüük kui harrastus on minu elu üks olulisi osasid. Käesoleva blogi mõte on talletada selle hobiga seotud ajalugu.
Esiletõstetud postitus
pühapäev, 28. juuni 2020
Lappis, 27. juuni 2020
Reede päeval rabasin, mis jaksasin. Hommikul vara üles, pikad tretid nii hommikul, kui ka päeval. Tuule suuna keeras põhja ja see tegi elu raskemaks.
Põhitrasside kõrval sõitsin läbi veel paar uut kohta ja tegin endale elu huvitamaks kärestike vahel seigeldes. Iga katsega üritasin lante aina kividele lähemalt läbi ujutada... kinni ei õnnestundki niimoodi neid sõidutada. Vähemalt pisut närvikõdi...
Küll aga sain lambist kohapeal, kahe kärestiku vahel, parempoolse landi kivi taha kinni. Päästeoperatsiooniks pidin mootori appi kutsuma.
...
Vahepalaks peremehe jutustus ja manitsussõnad ohutusele mõeldes...
Paari päeva eest toimus Tupo jõe suudmes paadi päästeoperatsioon. Nimelt oli umbes 10 km ülesvoolu kahel mehel paat ümber läinud. Olid nood kogemata korraga ühte pardasse nõjatunud, mingilt kivilt samal ajal põksu saanud ja nii see paat 180 kraadi tegigi. Mehed pääsesid ise kiirelt kaldale, kuna suhtelist ranna lähedal see õnnetus juhtus ja kutsusid sõbrad appi. Nii leiti hulpiv paat peagi üles ja tõmmati kalda äärde.
Paadi ümber keeramisel selgus, et kogu meeste püügivarustus oli paadi all "lõksus" olnud ja seetõttu ka alles jäänud. Tõsi mootor kadus põhja ilmselt kohe peale õnnetust.
...
Reede õhtul käisin veel ühe korra peal ja sain Iivika kivi juures "haugi tünga". Parempoolne ritv tegi põksu, siis vajus paindesse ja ... lõtvus. Mõni hetk hiljem aga vajus uuesti paindesse ja tamiil jooksis teiste tamiilide alt läbi. Haug oli paigale jäänud, lant suus ja paat vajus tast lihtsalt mööda. Õnneks hambad tamiilini ei ulatunud ja sain oma landi kenasti tagasi. Kalaga koos muidugi.
...
Laupäeval hommikul lihtsalt ei jaksanud enam tõusta ja nii sättisin esimesele tiirule alles kella 11 paiku. Ometi võtsin päevast maksimumi hoolimata väga vastikust põhja tuulest. Sõitsin sisuliselt endast välja ka selle, mida sinna enam jäänud polnud. Pole ikka tükk aega nii ropult vaeva näinud... Jack Londoni "Smoke Bellew" kannatused karmis Alaska talves ronisid vaikselt silme ette... Tagumik pehmelt öeldes ei kannatanud õhtul enam istuda. Tolku oli sellest kõigest küll üsna vähe, kui üks harjus õhtusel viimasel laskumisel välja arvata.
Naabrid korjasid õhtul veel ühe kala välja, et ikka soola korralikult mu haava peale raputada. Väikseks lohutuseks tassisid oma kalamarja meile. Soomlased on ikka toredad küll - punane mari visatakse muidu tavaliselt põõsa alla... Kui muidu saab kümnesest lõhest nii 2.5 liitrit marja, siis hetkel vaid poole liitri kanti. Marja suurus lihtsalt veel nii väikene... Igal juhul saime ikkagi kalamarja ja äkist viina kõrvale võtta hoolimata sellest, et lõhet endal saada ei õnnestunudki.
Viimased kaks päeva sõudsin nelja ridvaga. Tuule tõttu enam kuute panna ei õnnestunud. Üsna palju mugavam on niimoodi. Sodi kergem ära võtta, pidevat võimlemist vähem. Äkki peabki järgmine kord tagasi kolima nelja ridva peale.
NB! Lapsed käisid Naamijõel püüdmas. Poiss sai poolekilose ahvena ja samasuure säina. Nii et tegi mulle ahvena püügis nagu niuhti ära.
...
Kokkuvõtvalt üks pettumust valmistavamaid reise Lappi. Olen küll enne ka korduvalt lõheta jäänud, aga saada 41 tunni peale vaid üks võtt... Oleks siis harjuski olnud tavapäraselt aktiivne, aga kus sa sellega. Põhjuseks ilmselt kõrge vesi, mis küll nädala jooksul peaaegu 30 cm, aga sellest hoolimata on tavapärased maamärgid nagu Rootsi saar ja Lasse kivi endiselt vee all.
Hiljem kui lõunapoole sõites üsna kuivasid Simo ja Ii jõgesid vaatasime, kus kohati vaid kivi kivi otsas kinni ja vett justkui polekski, siis tundub, et Norra mägedes on seda lund ikka õite palju talvel tulnud, mis järjepidevalt Tornio järve ja jõge toidab. Veetase kukub ikka väga vaevaliselt hoolimata korralikust kuumaperioodist.
Miks seekord lõhega nii läks nagu läks...põhjust nagu ei teagi. Tundub et kõrge veega püügist ei jaga endiselt ööd ega mütsi. On selliseid teisigi - see mees kes rannas elas on nüüdseks ka juba kolm nädalat tühja sõudnud. Küll on ikka kannatust...
...
Järgmine aasta programmi sai vaid augusti reis planeeritud. Pikaks ajaks on ilmselt jaanipäeva ja kesksuve pikkadest pikkadest sõudmistest villand...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Aga nüüd on vähemalt Tornio jõe kaldad kupuvahte täis. Sest kes see pimeloom lima ikka lõhede sekka tagasi ujuma laseb :)
VastaKustuta