

Esimesele tiirule läksin kella 11 paiku. Juba kaldal seistes mõtlesin, et kas tasub minna - tugev põhjatuul tegi sõidu põrguks. Kuidagi vaevlesin ikka oma distantsi ära, hoides kogu aega Soome kalda ligi. Vähegi varju. Tiir tehtud, ei raatsinud kohe koju tulla. Parkisin paadi kaldaääres olevasse pauna ja hakkasin pöörlevaga haugi tüütama. Üks punn ja üks säinahakatis käisid seltsis. Vähekene kenam rabak ka, too aga otsa ei jäänud.

Teine katsele minek toimus kella kolme paiku. Tuul endiselt vali ja nii otsustasin alustuseks Tupo jõe suudmesse ahvenat narrima minna. Eile olin vastu päid ja jalgu saanud, et triibud tagasi olin lasknud. Teist korda sama reha otsa ei astunud ja peagi mõned ahvenad päikese käes ülekuumenenud külmakasti viskasin. Üks kilone poiss ka veel seltsi.

Samal ajal kui mina selle juraga tegelesin, tuli üks soomlane hooga ülevalt poolt, pani paadi sisse, landid järgi ... ja kohe kärr käis. Ilmselt väga suur kala polnud, sest kui ma peale läksin, tuli ta juba nurgatagant mootoriga ülesvoolu sõites vastu.

Järgmisena võtsin ette ranna aluse sopi. Sealt paar haugi veel lisaks välja venitasin. Väiksemat tagasi visates sain kaldal olnud soomlaselt pahandada. Viisaka väljendiga, et see on hea söögikala, tehti mulle selgeks, et haugid tuleb siin alati ära võtta. Kohalike kirjutamata reegel, punaste kaitseks...

Vahetasin järjekordselt lante ja tegin kaks tiiru. Esimese Rootsi rannast ja teise Soome rannast. Esimesel tiirul saare eest sain siis lõpuks ka ühe võtu kätte. Pauk käis ridvast läbi, kuid otsa ei jäänud kedagi.
Teise tiiru lõpus käis viimase kärestiku taga kena plärtsatus, kui paadiga sellest kohast juba paarkümmend meetrit allavoolu mööda olin libisenud. Rohkem kontakte uimelistega ei olnud.
Kokku on juba 19 tundi sõutud. Ja selle aja jooksul vaid üks võtt. Nutune.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar