Naasesin vanale tuttavale lainele - nn tühisõudmisele. Mulle need kiired Tupo jõe alused alad enamasti midagi ei paku, nii ka see aasta... Hommikul tegin tuulega võideldes kaks tunnikest. Õhtul veel kolm tunnikest. Lante sai vahetatud ja heledamaid proovitud (see 14.1 kilone oli tulnud kollakat tooni jässega), kuid ei sobinud need mitte.
Ühe haugi sain rootsi ranna aeglasemalt lõigult. Vedas et punane edi alles jäi ... Päeva korralikuma "saagi" sain aga õhtul pumba august, kus doktori maja meespool oli oma paadimootoriga hätta jäänud. Oli sealt enne just kala välja võtnud ning enam mootorit käima ei saanudki. Transportisin ta sealt koju tagasi. Andis ikka vedada vastu tugevat voolu.
Päikeseloojangu paiku tegin veel ühe lühikese tiirukese, kuid seegi ei pakkunud mingit võttu.
Ülenaabrid said ühe viie kilose. Tupo jõe suudmest.
...
Kuna samasugust ilma lubas ka reedeks, siis mõttes kandsin päeva juba ette maha. Tuulama pidi prognoosi järgi hakkama juba kella kuue paiku ja nii vara ma ennast üles sundida ei tahtnud. Otsustasin magada, maksku mis see maksab. Puhkus ikkagi... Kell kaheksa silmi lahti lüües ei paistnud just suuremat tormi akna taga ja nii otsustasin ikkagi õnne proovima minna.
Väike kohv ja unesegaste silmadega juba alla vantsisingi. Olin viimase trepi peal, kui altpoolt jõge mingi paat tuli ja loomulikult pidin käigu pealt kiikama, et kes see on. Järgmine hetk astusin trepist mööda ja prantsatasin kõva matakaga vastu maad. Parem põlv lendas hooga vastu kivi. Vasakus käes olev lood tegi kolksti vastu treppi... Imekombel jäid kõik asjad, kaasa arvatud ma ise, terveks. Huhh!
Seadsin paadi valmis ja läksin samast kohe liikvele - üleval pool Tupo jõe augus oli juba kaks paati ees ning neile seltsi trügima ei hakanud.
Lantide vette sättimisega jäin pisut hilja peale, hommikune mats polnud veel ikka korralikult üles ajanud, kuid naabrite mökki alla jõudes olid kõik kaikad nagu kord ja kohus püügile asetatud. Lantideks järel: kuldne jässe, punane edi, kollane edi, punane jässe. Edasi juba sikk-sakk stiilis rohkem jõe keskkoha poole.
Olin noorte kaskede alla jõudnud ja tõmbasin seal paadinina pisut rohkem keskvee poole. Eesmärk oli landid 2 meetrisest vaost randini välja vedada ja ... järgmine hetk pandi parempoolsele kaikale selline litakas, et ridvahoidja loovutas oma positsioonist umbes 45 kraadi. Järgnes kärr ning ridva pekslemine. Vajutasin usinasti aerudele ja tundus, et kõik läks kenasti, kui ühel hetkel teises otsas enam ei joostud ning ritv läks sirgesse asendisse tagasi.
Pomisesin erinevaid teadaolevaid vandesõnu ja võtsin ridva hoidjast, et lant töökaugusele tagasi kerida. Pisukese kerimise järel tekkis ritva uuesti paine ja järgmine hetk hüppas lõhe paadi teisest otsast kümne meetri kaugusel välja. Otsa oli jäänud! Ja ujunud paadile vastu. Kusjuures kõigi ülejäänud kolme liini alt läbi niimoodi, et sain nende landid õnnestunult mõni aeg hiljem välja keritud.
Kongitsaga haaramiseks passisin õiget hetke ja üritasin hästi pea ligidalt haarata. Läks aga nihu, kala jäi vaid nahariba pidi otsa ning rabeles kongitsa otsast lahti. Õnneks olid mõlemad landikonksud korralikult kinni ja nii sain teisel katsel lõhe siiski pardale.
6 kilone marjakala. Punane jässe tegijaks.
Kui paadiga maha ära tulin, siis jõudis pärale lubatud tuul ning teisedki paadid kolisid peagi kaldale. Vedas, et viimasel hetkel (no minu enda püügi vaates esimesel hetkel :)) jaole sain.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar