Lapland, 07. august 2022

Tavaliselt ma "nihelen" terve suve, et millal see Lapi reis juba kätte jõuab. Vahin netist veetasemeid, uurin lõhesaagi tabeleid, passin ilmaprognoose... seekord aga, sisuliselt reisini mingit tõmmet peale ei tulnudki. Ei tea kas lõpuks hakkab kerge tüdimus tekkima. Käidud ju ka üsna kõvasti.

Tulime rongiga. Rovaniemi kaudu, sest Kolari oli selleks hetkeks juba välja müüdud, kui me jaole saime. Hinnad on aastaga jälle kasvanud ja 380 krabisevat rahaühikut auto ning kolme inimese põhja vedamise eest tundus ikka hirmus kallis. Seda enam, et saime kajuti kempsu kõrvale, nii et terve öö prõmmis uks kinni hirmsa mürtsuga. Aga magamine oli siiski üsna ok, vähemalt pere meespoolel.

Samal nädalavahetusel oli Lohikuninga võistlus (mis võideti 16.2 kilose kalaga) ja seetõttu pidime kõvasti aega ära tapma, enne kui kella kahest meid mökki lubati. Õnneks tegi Ott Soome rallil oma töö nii heasti ära, et aeg lendas lausa linnutiivul.

Mökki kohale jõudes ootas meid sügavkülmas kalamari. Ismo oli selle meile jätnud. Suur tänu, see pannakse kindlasti pintsli! Pere jäi asju lahti pakkima, kui ma kiiruga õnged korda seadsin ja paati uurima läksin. Aerualuseks oli sama paat, mis eelmisel aastal, kuid uuema mootori (6hp yamahat) ja uuemat tüüpi parda külge kinnituvate ridvahoidjatega. Nendega harjumine võttis aega. Päris ära ei harjunudki, sest äärmised kaikad olid visuaalselt erinevas asendis ja see häiris.

Seekord olin kaasa vedinud ka oma kajaloodi ja selle timmisin ka parda külge paika. Kella nelja paiku olid kõik vajalikud tegevused seljatatud ja võisin paadi kaldast lahti lükata. Kolm tundi enne keeluaega olid minu päralt.

Vesi oli jões kõvasti kõrgemal tasemel kui eelmisel aastal. Minu "paadisadama" suur kivi oli kergelt vee all; saare olemasolust andis märku vaid kergelt tihedam lainetus selles piirkonnas; Lasse kivist oli vaid paar sentimeetrit vee peal. Vee temperatuur oli loodi andmetel kusagil 16-17 kandis - panin anduri ohutuse pärast nii veepinna lähedale, et see soojusenäit kõikus üsna palju sõltuvalt püügi asukohast.

Pühapäevaste püükidega on mul omamoodi suhe. Eesmärk pole kunagi kala saada, vaid paadiga sina peale jõuda ning peopesad peaaegu villi sõita. Selle viimase mõte seisneb selles, et siis tekivad järgneva 24 tunni jooksul peopessa korralikud padjakesed ja hiljem pole kätel mingeid probleeme villide tekkimisega. Kontoriroti käed neh! Seetõttu uhasingi üsna tugeva tempoga kogu selle püügiaja.

Tegin kaks ja pool tiiru. Esimene enda juurest alla, Iivika kivi juurest männi poole, siis tagasi soome randa, kärestike paremalt küljelt mööda ja seejärel soome kalda alt lemmik kivid, mida eelmine aasta vee vähesuse tõttu kammida ei saanudki.... See aasta aga on minu kivi veel vee all.

Teine tiir Tupo jõe august, sauna alune auk, edasi sama trass mis eelmisel korral, kuid kärestike juures hoidsin jõe keskele. Kuidagi suutsin viimase kärestiku kõrval olevast august mööduda nii, et seda sisuliselt ei kamminud. Tiiru lõpuni ei teinud, sest kiirustasin veel üheks korraks rootsi kaldaalust uurima. Viimase laskumise tulingi saare eest ja selle tagumist osa kammides. Sealt sain ka oma punase ediga ainukese võtu. Lant oli meetrisest veest "kukkumas" 1.7 peale, kui ritv paindesse lendas. Sain aerudega paar korda vajutada, kui ritv ennast sirgeks tagasi lennutas.

Võtt tekitas juba peaaegu püügiisu, kuigi tunne pole veel mitte see "päris", sest järgmise öö unenägudes nägin endiselt tööga seotud komponente, mitte võitlusi lõhega. Õnneks on kaks nädalat aega, et enda mõtted ka siia lainele kolida.

Ilm oli vahelduvalt päikest ja vihma pakkuv. Lantidest said sõiduaega: punane jässe, punane edi ahvena wäyla/punane haka ja kollaka sabaga jässe.

...

Juho tuli reedel ja sai poole tunniga ühe seitsme kilose. Laupäev ei midagi, pühapäeva hommikul ühe võtu. Lasse pidi ka nädala siin oleme, ööbides kusagil allpool.