Kuu viimasel päeval tuli meelde, et see suvi polegi veel suvisel vimmasirgel käinud ja parandasin selle vea kiirelt ära. Ennelõunal võtsin pudruämbri ühes ja käisin ära. Peibutussööt sai segatud shokolaadi lõhnalise söödaga, millele pisut vaniljet maitseks ja ballastiks mulda ja liiva lisasin. Tangupuder muidugi ka.
Kohapeal võtsin istekoha endale sirge algusesse. Eelmisel aastal samas paigas ladustatud metsapuude jäänukid turritasid kaldaääres veest välja, kuid kaugemal tundus plats puhas olevat ja laksasin peibutuse kuulid sisse.
Kaua ei pidanud ootama, vast kümme minutit hiljem hakkas kork laine sees üles-alla vetruma ja esimene vimmapoiss oli peagi kaldal. Paar triivi hiljem teine võtt, kuid olin kärsitu ning haakisin liialt vara. Siis täpselt samasugune viga järgmisel triivil veel otsa. Amatöör... Kolmandal korral karistasin võtja siiski ära ja teine vimb käis värsket õhku hingamas.
Järgnes selline poolpidune olukord. Kala oli all ja näitas ennast, kuid sööta ära võtma ei kippunud. Kulus oma veerand tundi, kui ühe poolpiduse võtuga kala otsa haakisin. Kolmas vimb. Järgnes samasugune nökerdamine ja otsustasin kirpe vahetama hakata. Kollane, valge-punane, roheline. Kaks esimest ei pakkunud võttugi, rohelisega paar korgi uputust sain, kuid kuna sellel kirbul on väike konks, siis otsa kedagi haakida ei suutnud.
Suures kirbu vahetamise tuhinas unustasin peibutussööta lisada ja nii jäin peagi all olevast parvest ilma. Viidikas vallutas tühjaks jäetud söödaplatsi.
Pommitasin järgmise tunni jooksul korralikult lisasööta, kuid kala alla tagasi ei saanudki. Korra üks kaheksasajane turb eksis ära, kuid vimb enam tagasi ei tulnud.
Poole kolmest tulin juba tulema. Tundub, et kala sirgel ikkagi on ja eks järgmine suvi saab vast uuesti piilumas käia. Nüüd panen aga vaimu valmis Lappi ja suurte lõhede jaoks:-
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar