Seltskonnaks lausa viis meest. Kõuts, Mihkel, Rain 1, Rain 2 ja Robin. Viimane neist küll vaid kümne aastane, aga paadis juba mehe eest väljas. Oma paati ma seekord ei võtnud ja nii olin nimekaimu paadis ankrumeheks. Ütlesin talle küll, et ma võtan ankrut välja nii, et lõikan noaga nööri lihtsalt läbi, aga bluff seekord läbi ei läinud :-). Samal ajal oli Koit ka kolme paatkonnaga seal, tõsi nemad küll juba nädala algusest peale.
Juhtus kuidagi nii, et õhtuti kirjutamise vaimu peale ei tulnud ja aega ka kuidagi polnud, nii panengi parimad mälestused tagantjärgi kirja (aitäh Bonder, et mu südametunnistuse peale koputasid:-).
...
Algus oli paljulubav. Olime neljapäeval kell üheksa õhtul kohale jõudes peale saanud, nii paariks tunniks. Läksime oma paatkonnaga, mille koondnimeks "kolm erri" (kui kellelgi midagi juhtmete peale kogemata sattus, siis pikemalt öeldes kaks Raini ja Robin) põõsa augu tsooni kammina.
Trollisime sügava ala läbi ja sättisime paadi ankrusse sügaviku lõppu, kus üks paatkond just lahkus. Esimese viskega (otsas pruunikas vertikal jigi) koha koheselt kasti lendas. Teise viskega päris korralik laks, aga kahjuks otsa ei jäänud. Ja kui mõttes tekkis juba kergemat sorti ettekujutus, et elu ongi lill... sai järgmise paari tunniga selgeks. et elu on siiski harilik hapuoblikas. Edasi null võttu nii jigi, kui trollides püüdes. Kaks tunnikest pingutasime ja toitsime ennast optimistlike mõttega, et homme on kõvasti parem.
Reede ühtepidi oligi parem. Ilm oli super. Päike paistis, soe, mõnusalt soe mitte liiga palju nagu need kolmekümne kraadised ilmad (ma olen see eestlane kes soovib, et suvi oleks kuni 20 kraadi soe).Suutsime selle päeva jooksul nii põõsa augus, kui ka teisel pool linna ära käia. Kümne aastane mehehakatis pidas vapralt terve päeva vastu, mis sest et vahepeal isa pluusi all palvetamise kalajumala poole ette võttis - kala tuli ju kuidagi võtma saada ja selleks sobis iga variant.
Proovisime nii jigitamist kui trollimist, tiksusime siin ja kulgesime seal. Tulemuseks sai poiss esimese koha elus. Rõõmu sellest jagus ka tänu telekomifirmadele teisele poole toru. Koondtulemus oli aga masendav - paar haugi kannatas ära võtta, mõned mõõdu piiril kohapunnid, paar limast haugupulka ka veel sekka. Võttu ei olnud., kui üks äge haugi rabak teisel pool linna... Saaki ei tulnud.Suhteliselt sama ka teisel paatkonnal. Tõsi neil ming turb ja ahven ka veel sekka.
Kuna Koit oli õhtupoolikul väitnud et tal kolm kilost koha, siis me õhtul hiljem enam oma vaimse tervise huvides rohkemat uurima ei hakanud. Ju ta siis teadis midagi, mida meie ei teadnud.
...
Kui enne reisi ilmateadet vaatasin, kandsin laupäeva mõttes maha. Lubas üle kümne millimeetri sademeid, äikest ja tuult, vett taevast terve päeva jagu. Seetõttu tegin midagi sellist, mida pole ammu viitsinud ja nõustunud tegema... minema varakult peale. No ei ole see jõgi hommikul kunagi midagi andnud ja usku sellesse eriti polnud. Samas kui tead, et ilmselt saab päev pealelõunal otsa, siis valikut justkui ka pole. Ja nii olimegi peale kella kaheksat juba mere poole kihutama.
Kolmanda meeskonna liikme jätsime magama, sest teine paatkond jäi samuti majja madratsitele. Hiljem selgus ka põhjus - nende paadile sai nimelt peale tõmmata vihmakatuse ja neid ilmateated ei huvitanud.
Käisime nimekaimuga kangekaelselt põõsa augu sügavat ala nii jigi kui vobleriga läbi ja leppisime ühe haugiga. Õnneks mina seda ei saanud.
Kella üheteistkümneks oli selge, et sealt kandist midagi head ei sünni, hoolimata sellest et lood väitis seal kala olevat, ja nii tiksusime voblerid paadisabas mere poole. Poolel teel sain ka päeva esimese kala lõpuks paati, milleks osutus päris kena võitluse pakkunud paari-kolme kilone tõugjas. Tantsis õnge otsas tõesti kenasti ja selle stiili nimeks polnud üldse mitte valss.
Lõuna paiku toodi paati kolmas meeskonnakaaslane ja edasi läks juba huvitamaks. Trollisime merelt mökki suunas tagasi ja üllataval kombel komistasime nii mõnegi kala otsa. Paar kilo kanti koha leidsid tee kasti, lisaks kamaluga punne. Ühel hetkel - äkki kella 2 ja 3 vahel- läks veealuse elu aktiivsus selliseks, et pea iga paari minuti tagant tormas keegi landi otsa. Tõsi sort oli armetu, aga võrreldes eilse mannetu tiksumisega nautisime kõik see üks mees seda 60 minutit.
...Mingi aeg hiljem hakkas sama päeval kallama. Nagu lubatud oli. Ja mitte kopikatki vähem. Mihkel raporteeris ühel hetkel et neil linnas püüdes tuleb taevast liitriseid veetilkasid. Kaua nad seda taluda ei tahtnud, hoolimata vihmakattest, siis otsustas Kõuts mökki minna. Andsime meie paadi pesamuna ka neile kaasa ja jäime ise diivani auku uurima. Sealt sain ka päeva ühest kahest parimast võtust. Roo kõrval jigitades pandi mu pruuni värvi jigile selline litter, et.... enne seda olime live anduriga loodil selle kala ka välja peilinud. Oli ekraanil olnud päris suur. Natukene kahju oli, et võitlust ei saanud.
Igaljuhul ei lasknud ilm ennast sellest segada ja keeras veekraane aina rohkem lahti. Äikesepilved, mis olid meist kahel erineval poolel, pakkudes niimoodi naiivse lootuse, et äkki me suuremast jamast pääseme, korraldasid oma elektrikontserte. Ühel hetkel käis pikse välgatus ja kui jõudsid üheni lugeda, pandi kalda peale selline jumakas, et... Paadis võttis maad vaikus... Vaikselt hakkas tunduma, et ritvade peale pandud märk "piksega mitte püüda", võib äkki mingit tähendust omada. Püksid sõelusid vaikselt püüli... õnneks möödus see pilv peagi ja jätkus vaid harilik sadu.
Kella viie paiku sadu lõppes, ilm keeras hooga külmaks ja niiskusest külmatunnet mitte nautides otsustasime sauna ära minna. Külm võttis oma.
...
Saun tõi soojatunde tagasi ja seetõttu otsustasime peale julgustuse võtmist proovida ööpüüki. Tõsi siin väga pimedaks öösel ei lähe ja nii võiks seda nimetada pigem "peaaegu hämara" püügiks. Läksime kahekesi kella kaheksa paiku uuesti jõe peale. Lisaks Mihkel oma paadiga. Robini jätsime igaks juhuks maha, et ta magaval Kõutsil silma peal hoiaks :-)
.jpg)
Alustasime diivani augus, otsides eelnevalt trollides nähtud kolli. Toda polnud aga kodus ja nii laiendasime oma uuringute maad, jõudes lõpuks sama augu sügavamasse otsa, kus lood väitis nii mõnegi korraliku kala olevat. Selles kohas on aga üsna sant püüda, kuna sügavus muutub ühe hetkega kaheksa meetri pealt viie peale ja seal serva all on alati midagi, mis lante endale ihaleb. Nii saigi otsustatud, et seekord ei pane paati randi peale vaid natukene sellest allapoole. Esimene vise rohelise jigiga ja päeva teine litter toimus mõne meetri kaugusel paadist. Seekord jäi kala otsa ja üldse mitte väike. Üsna aktiivset sorti koha võitles päris korralikult. Tükk aega madistasime, enne kui kala pinda kerkis ja kahva sai. Suurust kahjuks ei tea, sest mäletan täpselt kuhu ma oma kala kaalu panin - auto pagasnikusse.
...
FBs on Soome kohapüügi gruppides üsna palju pilte südasuvisest öisest kohapüügist. Täpsemalt trollimisest. Nii oligi mul tekkinud ettekujutus, et suur kala võtab öösel. Selleks et seda tõestada otsustasime kahe paadiga põõsa august mereni välja tiksuda ja sealt tagasi ka veel lisaks. Kasutasime ära kõikvõimalikud lantide värvid ja tüübid. Proovisime jõe keskelt ja ka äärtest. Lood väidetavalt näitas päris palju kala, võtte aga saime .... äkki üks oli? Või oli see põhi?Igaljuhul on mul mõneks aastaks öise kohapüügi isu otsas. Parem rüübata paremat kraami juba mökkis, hoolimata ilustatest värvidemängust, mida õhtusel karge ja külmalt öine taevas pakkusid.
...
Koit ja tema viis kamraadi olid saanud nädala peale nii mõnedki kohad. Suurimaks jäi kamba peale 3.4 kilone. Paarikiloseid ja kiloseid ikka trehvas aegajalt. Seda kolli, mida nemadki otsima tulid, seekord jões vist polnud.Ja nii ma mõtlen jälle, et juulis pole mõtet sinna minna. Vähemalt mitte koha püüdma. Seltskonnaga päevitama ja lõõpima, seda võib, aga kohalootusi ei tasu endale sellisel juhul seada.
Pakun, et aasta pärast olen selle tarkusetera jälle unustanud :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar