Kes too on?, 17. august 2022

Magasin kõvasti ja kui vee peale jõudsin, hakkasid teised juba vaikselt maha sättima. Kell oli kümme ja päevaks lubatud kõva lõunatuul hakkas vaikselt tuure koguma. Esiti kannatas sõita küll, kuid peagi oli tuul selline, et mökki alt startides jõudsin rootsi rannas oleva suure kivini...2 tunniga! Tavaliselt on see 30 minuti püügimaa.

Lantidest said otsa seatud kuldne-punane-roheline jässe, punane edi, punakas kirju joonas (just äsja soetatud) ja punane jässe.

Passisin pikalt kaskede rajoonis, sõeludes seal edasi-tagasi ja tänu tuulele võtsin augu mitu korda läbi, enne kui suurde voolu sättides edasi kulgesin. Seejärel Iivika kivi ja sealt allapoole nimetu kivi suunas.

Kusagil seal nende kahe kivi vahel tekkis loodile pikk "sajajalgne", mis kestis ja kestis. Kuna paat oli ühe koha peal, siis tundus, et keegi kükitab otse all. Kui triip lõpuks lõppes tõstsin pilgu ritvadele ja samal hetkel pandi joonase ridvale selline litter koos kärtsuga. Keegi teiselpool oli tõeliselt tige... kuid kahjuks otsa ei jäänud.

Tänu tuule abile tiirutasin seal veel edasi ja tagasi ning sain kolm korda sama asja loodile, kuid rohkem võtte siiski mitte.

...

Õhtuks lubas äikest ja nii kiirutasin pealelõunal veel korra peale. Tuult trotsima. Hommikune "purjetamine" tõestas, et ikka on võimalik ka selliselt sõudes kala võtma saada.

Tulin sedapuhku Tupo jõe suudmest alla. Üle Tarvi augu. Sinna jõudes möödus Väylänpääst mõne kilomeetri kauguselt äikesepilv ja tõi tõelise tormituule vee peale. Õnneks veerand tunniga ta ka lahkus ja edasi tõmmati tuul 10+ m/s peale. Tänu sellele õnnestus sealt rootsi poolelt edukalt ka soome poole peale tulla ja uuesti hommikul põnevust pakkunud tsooni kammima minna.

Käisid ala kohusetundlikult läbi ja leidsin uuesti "sajajalgse" üles. Oli teine pisut liikunud, meetrit kümme. Üritasin tedas siis ärritada, võttes mitmel korral tema asukoha läbi. Kuid võtma ei saanud. Ja siis tuli korraga selline vihm, et hetkega oli tagumik märg ja kerisin asjad kokku.

Tagasiteel Iivika kivist mööda sõites lõppes vihm ja päike tuli uuesti välja. Peas hakkas mingi häälekene rääkima, et mis siin ikka maha minna, prooviks äkki uuesti, küll need riided päikese käes ära kuivavad... No kui sisemine mina nii ütleb, mis mul siis vaielda. Panin landid tsipakene enne tsooni algust uuesti sisse ja läksin järgmisele katsele.

Minutit 5 hiljem, kui olin paadiga Iivika kiviga kohakuti jõudnud, pani sama ritv lennuga paindesse ja kohe kärr ka taga. Tõmbasin inertsist paadi rohkem voolu sisse, lootuses et vool kannab mind kalast allapoole. Olin selle plaani juures unustanud tõsiasja, et vool sisuliselt võrdus tuulega ja nii ma ei saanud kuidagi paati allapoole kalast. Sikutasin siis toore jõuga ennast rootsi saare taha ja alles seal võtsin teised ridvad välja.

Kala polnud just suur, aga võitles selle eest tublisti. Ei tahtnud kongitsat ka kasutada ja nii väsitasin teda päris pikalt, enne kui sabast tõstes kala paati sain.

Tükk aega jõllitasin teda, et kas on forell või ikka lõhe. Osad tundemärgid viitasid ühele ja teised teisele. Kalal kaalu 3-4 kilo vahele. Isane. Äkki mingi hübriid? Isegi Jurakas ei teadnud 100% öelda.

Joonasega siis nüüd esimene punane saadud ja kõik täna sõita saanud landid on vähemalt võtu välja meelitanud.