Tegin oma tavalise tiiru. Mökki alt peale, siis kaskede auku, seejärel Iivika kivi ja nimetu kivi vahepealne lõik, peale seda hooga männi auku ja rootsi kivi juurest tagasi soome poolele. Pumba auk, kiige auk, kärestikud ja siis minu kivid. Selle viimase juures polnud see aasta veel kordagi võttu saanud. Aga nagu ruletiski ei ole miski igavesti kivisse raiutud.
Tegin oma klassikalisi manöövreid. Laskusin otse kivi peale, vahepeal suunda korrieerides ja paarkümmend meetrit enne kivi hakkasin "põgenemist" imiteerima. See tähendab sõudsin kolm-neli kiiret aerutõmmet landid kivist eemale ja siis tavalises vaikses taktis aerutades vajusin tagasi. Nii neli korda teinud tõmbasin landid kivi kõrvale, tegin pausi ja... punase edi ritv pani hooga paindesse. Kärts kärts ka veel otsa.
Tõmbasin esiti paati hooga vastuvoolu. Lühike kärr lõppes ja ritv vajus paindest sirgeks tagasi. Andsin siis igaks juhuks veel hoogu juurde, kuid painet enam sisse ei saanud. Tundus et kala läks otsast ära. Kuna liin jooksis valesti, siis otsustasin landi välja kerida ja uuesti õigele joonele komandeerida. Kerimise ajal korraga sain aru, et kala oli ikkagi otsas ja peagi tuli järgmine kärr.
Kaigas kiirelt hoidjasse tagasi ja aerudega hooga jõe keskosa poole. Sain kärri kenasti käima ja alustasin ritvade sisse korjamist. Ühe sain kenasti kätte, siis aga nägin, et kala hoidva tamiili liin läheb täpselt kivi taha. Arvasin, et kala oli ülaltpoolt kivi põgenenud ja siis teisele poole kivi ennast parkinud.
See olukord polnud teab mis hea ja nii vahetasin aerutamise suunda. Tagasi kivi poole, kaarega ülesvoolu sõites. Selle manöövri raames õnnestus teine lant põhja kinni sõita...
Kivile piisavalt lähedale jõudes sain oma eksimusest aru - kala ikkagi oli ikkagi minu pool kivi ja nüüd sain juba kõik ridvad ära päästetud. Ka kinni olnud lant tuli samblatuustiga paati. Edasi oli juba lihtsam. Lõhe polnud teab mis suur, kuid hele ja sõitis edasi-tagasi mõnuga. Kongitsat ei hakanud tema peale kulutama. Tõstsin käega pardale.
2.35 kilone. Oli teine punase edi peale maias (esimene kala selle landiga sel aastal). Hiljem selgus et emane ka veel. Polnud nii väikest marjakala saanudki...Liha oli tulipunane - pole sellist enne siin näinudki.
Õhtul tegime poisiga koos ühe tiiru ja hiljem ise ühe lühikese otsa ka veel. Elumärke rohkem ei leidnud.
PS! Minu "sajajalgne" elab endiselt seal tsoonis, kus eilegi. Teise sellise leidsin pumbaaugust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar