Kaua oodatud... 10. august 2022

Juho saadud kala ei andnud pikalt asu, kühveldasin kõhu putru täis ja kiirustasin uuesti tagasi. Jõe peale. Teadsin küll, et ega sellise pideva uhamisega õhtuni vastu ei pea, samas viimane võtt jäi enam-vähem 24h tagusesse aega. Peale keskpäeva see oli olnud ja nüüd sama aeg käes.

Vahepeal oli lõunatuult juurde keeranud, päikese vahelduva eduga välja meelitanud ja natukene soojemaks kiskunud. Lante ei vahetanud, otsas olid lillakas hejo, punane edi, punane poppeli, punane jässe. Punaste värk. Mootoriga Tupo jõele ka sõitma ei asunud ja läksin siitsamast mökki alt peale. Suund sai võetud Juhole kala toonud platsi poole. Kaskede alla.

See kant on minu jaoks alati olnud "nagu jumal juhatab". Ei aita siin lood ega miski. Vaos suudan sõita, aga kui see vaikselt paremale hakkab käänduma, siis kaotan "jälje" ja olen pea alati hooga paadiga madala peal väljas. Õnneks on madal antud kontekstis meeter ja sinna landid hetkel kinni ei jää, aga... igal juhul suutsin selle õige koha jälle maha magada.

Egas midagi, viskasin mõttes eesti keeles kulli ja kirja ning suundusin selle järel Soome ranna poole. Iivika kivi kant vajas uurimist. Suundudes sinna sain punase edi otsa ühe pisiharjuse, kes röövis suure osa planeeritud püügilõigust ja nii jäi ülemine osa kivi tsoonist mul läbi kammimata. Edasi läks juba plaanipäraselt. Tuul töötas minu kasuks ja sättisin landi mööda 2 meetrist vagu kammima. Aeg-ajalt sügavamast lante madalamasse ranti suunates.

Püügimaa kulus ja kulus. Sügava lõpp juba paistis veepinnale keeriseid tekitava kivi näol. Sättisin landid selle ette nii, et parempoolne kaigas suunas punase jässe täpselt kivi ette, teised aga jäid sellest vasakule poole. Ühel hetkel see sama kaigas pani paindesse ja järgnes kärr...

... olen seda juttu mitmeid kordi kirjutanud, aga see on nii sürr tunne, et pean veel...Kui peale pikki-pikki tunde tühjalt sõitmist lõhe otsa kargab, siis silmad ja käed saavad koheselt aru, mis toimub ja mida tegema peab, aju aga... too kiilub täiesti kinni ja läheb seejärel ennast justkui restartima. Nende mõne sekundi jooksul kui keha toimetab omaette, tegeleb pea alles mõne sekundi taguse informatsiooni seedimisega...

Igatahes polnud aerudega haakimiseks isegi põhjust, sest kala pani joonelt padavai leekima, pikk kõrvu paitav kärr järgi. Igaks juhuks tõmbasin siiski paadi rohkem keskvee poole ja jätsin kala sellega endast ülesvoolu. Väsitamiseks oli ruum kenasti olemas, oma poole kilomeetri pikkune vaba ala, enne kui kärestik peale oleks tulnud. Teised ridvad sain kenasti kokku, kuigi pulss oli täiega laes. See on see esimese kala ärevus.

Väsitamine võttis aega ja mitte vähe. Lõhe tegi eemal mitmeid küünlaid. Vahepeal üritas madalama ala peal mingi kivi taha ennast sättida, kuid sealt meelitasin ta välja. Tükk aega kulus enne kui ta üldse paadi lähedale sai. Seejärel ronis veel selle alla ka veel, et siis uuesti eemale joosta... Kongitsaga sain haarata alles pumba augu juures. Käes ta oli, esimene. Kaua oodatud!

Isane lõhe, 6.6 kilone. Punase Jässe landiga. Vaid ühe konksu haruga oli kala kinni.

Kaldapeal jälgisid mu tegevust ülenaabrid. Kui nendega hiljem muljetama läksin, näidati oma saak ka ette. 14.1 kilone kena mamma. Marja täis. Seega said täna kõik meie mökkid kalaga õnnistatud.