Jorra-jorra.
Hommikul olin erakordselt tubli. Kuuest juba üleval ja pool tundi hiljem vee peal. Kiirustasin, kuna päeval lubas leitsakut. Ilm siis veel mõnus, ei liiga palav ega liiga tuuline. Võtsin oma lemmikpaigad läbi ja tõdesin - sama hästi oleks võinud edasi magada.
Päeval peal käes sai kõvasti võidelda tuulega, mis lõunakaarest puhudes päeva jooksul kerge tormi mõõtmed võttis. Sõuda on sellisega iseenesest lihtsam, vaid tüürimise ja risti jõega sõitmise puhul peab kõvasti vaeva nägema. Püüdmise mõttes on selline stiil, kus landid "tormavad" kogu aeg ja pause tekitada on täiesti võimatu, üsna kaheldava väärtusega.
Kogu selle töö ja vaeva nägemise juures hakkasid aina enam peas peenikesed frustratsiooni noodid tekkima. Sõua ja sõua ning mitte kui midagi. Isegi kala hüppeid ei näe. Selline tunne nagu esimestel aastatel või siis suviti sõudes, kui saad võtu üliharva ja mitu päeva ei pruugi midagi saada. Tunne oli selline nagu ei oskaks püüda ja teeks kõike valesti.
Nii paljukest siis jorisemisest. Naine rohkem joriseda ei luba. Punkt. :-)
No mida pekki!
Oli teine pumba augus võtnud nii, et Tamur oli alles viiendat kaigast püügile sättimas kui emeli landile pauk pandi. Väike kärr, kerge vaikus. Kõhklused, et kas ikka on otsas. Sõit enamasti lühike, aga tülikas. Paadi alt, mootori tagant läbi ja muud sellised trikid. Kongitsaga haarates läks konks kõhu äärde ja kala kukkus otsast vette tagasi. Teisel katsel sai saba kandist kalale kongitsa külge ja kus siis oli paadis alles laamendamist. Peksti kõike mis ette jäi.
Kadedaks tegi küll. Eriti kui arvestada, kui pikalt ma tühja sõudnud olin ja kui vähe aega Tamur püüda sai. Kala ise oli ka muidugi mega.
Elu on jälle lill!
Kammisin keskmiste, nii 10 meetriste sikk-sakkidega ala läbi, üritades vasakpoolselt ranti tabada. Kiik, kus sügavik ära keerab oli juba käeulatuses, vast kolmkümmend meetrit oli veel minna. Sealt peab paadi jõe keskele ära tõmbama, kui ei taha just madala peale kärestiku eelset ala kammima jääda.
Tulin jõe keskpoolelt paadiga ranti ja keerasin paadi randiga paralleelselt. Lood paadi paremas servas näitas alla meetrist vett. Kuna pöörangute ajal on aega ringi passida, siis piilusin järjekordselt lillakat taevast ja mõtlesin ühe pildi teha. Samal hetkel lendas vasakpoolne, see kõige madalamalt püüdev kaigas, suure hooga paindesse...
... ja kohe kärr taga. Siis hüpe ja uus kärr. Lõhe oli nii tormakust täis, et sisuliselt terve selle aja, mil teisi ritvasid kokku kerisin, pani siduri laulu saatel allavoolu. Peatumine tuli pea saja meetri kaugusel, vahetult enne kärestikku. Pole sellist minekut tükk aega näinud, toore jõulisus ja meeletu duracell koos ühes kalas.
Ridvad koos, tõmbasin paadi jõuga jõe keskpaiga poole, et kala kärestiku eest sügavamasse voolu välja meelitada. Õnnestus, kuigi osad sööstud tundusid vaid mõned meetrid enne kive lõppevat.
Kongitsaga haaramine ei õnnestunud just kõige paremini. Sain kala kuidagimoodi kõhu alt kinni, aga paati maandudes vingerdas ta ennast lahti ja tekitas paadi põhjas korraliku kaose. Tükk aega maadlemist, enne kui koputused vastu kala kukalt lõpuks olukorra maha rahustasid.
7.5 kilone emane. Ilus hele kala. Tuli jässe kuldse-punase-rohelise toonis landiga. Sellega polnudki enne saanud. Puhastamisel selgus, et konks oli keeles kinni - sellest ka see metsikus põgenemisel.
Ja kõik see masendav tunne, mis enne valitses, oli kadunud kui tuul väljalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar