Vee kõrgus oli selline, et püüdma pidi jalgupidi vees, seega otsustasin alustada lühikese, 4 meetrise kaikaga. Sellise vooluga on vahel kala päris kaldarandi all ja sinna küündimiseks on kaheksa meetrine ritv liialt pikk. Seda enam, et oma vasakus käes polnud ma kindel ja väiksema raskusega oli mõistlikum alustada.
Shokolaadi traper peibutuseks sisse ja läks püügiks. Vool oli tõesti tugev ja kaugemale kui poolteist meetrit kaldajoonest polnud pointi visata. 4 meetrit ridva pikkuseks oli aga ikkagi liiga lühike - pidevalt pidi rakendust ümber viskama, sest triivid möödusid meeletu kiirusega.
Esimese pooleteise tunniga tuli kolm särge ja paar tühihaakimist ka veel otsa. Seejärel vahetasin püügiridva Stella vastu välja. Triivid muutusid hoobilt kaks korda pikemaks ja ka särjele hakkasin rohkem pihta saama. Võtt oli selline kerge nökerdus ja kui kohe järsult ei haakinud võisid saagist vaid und näha. Stella ise on suhteliselt "vedel" haakimisel ja kuna parema käega püüdmisel on praktika olnud väheldane, siis ei suutnud enamasti õigel ajal piisavalt järsult haakida. Nii kolisin peagi vasakule käele üle. Alguses ettevaatlikumalt, hiljem juba julgemalt. Kannatas püüda küll, kuigi käsi väsis suht ruttu ära.
Särge tilkus terve päeva, ühekaupa. Kolme paiku tegi sellise helgema hetke, et siis uuesti passiivseks tagasi muutuda. Umbes samal ajal sain ka päeva ainukese vimma - tundub, et nood veel liikumas aktiivselt pole.
Kella viieks olin värskest õhust ja ridvaga vehkimisest väsinud ning tüdinenud, tulin tulema. Seda enam, et mida aeg edasi seda kehvemaks võtt muutus. Kokku 40 särge ja 1 vimb. Käsiõnge kevadhooaeg sai avatud!
Päev oli sompus, kerge lõuna tuulega, sooja kuni 8 kraadi. Hõbedane toimis paremini kui kuldne kirp. Pidurdamine oli hädavajalik, et midagigi toimuks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar