Vigala peal lutsusüldi materjali hankimas, 23. detsember 2014

Pea kuu aega ei olnud kalale saanud. Näpud sügelesid nii mis hirmus. Motoorsest rahutusest rääkimata. Nii juhtuski, et kui naine ütles, et jõululauale sülti plaanis pole (mis mõttes, kuidas siis pitsi tõstetakse?) .. siis saigi eile õhtal ennast mõneks tunniks jõeäärde "vabandatud", süldimaterjali hankima. Ehtsa linnavurlena - söödamaterjalina kaasas ainult krevetid ja pool ussid.

Tee jõe äärde kujunes päris aeganõudvaks. Jõhker lumesadu tõmbas kiiruse alla ja vahepeal lausa kolmekümnega tiksuma pidi. Tõeline lutsuilm. Rumba sirge lõpp meenutas mõne populaarsema ostukeskuste parklat. Autod kummalgi pool teed seismas, paksu lumekihi all. Tundus, et olen laulupeole korralikult hiljaks jäänud. Sättisin ennast esimese kääru juures teistele seltsi.

Lemmikpaik oli loomulikult hõivatud. Valisin suvalise vaba koha, peaasi et püüda saab. Jõgi üsna kõrge, veetase +117. Ühe tonka otsa ussid ja teise otsa krevetid. Kell oli viis kopikatega, kui kellukesed ridvapitsi otsa kinnitatud sai. Uhh - lõpuks ometi kala püüdmas.


Veerand tunnikest ei toimunud midagi. Venekeelses seltskonnas eemal keegi midagi välja tiris. Minu ridvad õõtsusid tuule ja lume käes ühtlases taktis... Ja siis ootamatult krevettidega kaigas korralikult vetruma pani. Korjasin kellukese maha ja peagi haakimiseks paras moment kätte jõudis. Otsas. Ja loomulikult jäi kaldarohu taha kinni. Meelitasin jõnksutades ja kuidagi liikuma sain ning peagi poole kilone luts kaldal. Pole paha algus.

Uuesti tonka sisse. Samal ajal teise ridva otsas oleva ussi keegi avastas. Üsna samalaadne võtt. Haakimise järel jälle kena raskus taga. Rohu ääreni tuli kenasti, kuid sellest üle enam mitte. Mässasin mis mässasin, ühel hetkel kala otsast pudistasin. Egas midagi, ussid said saadetud järgmisele katsele. Samal ajal krevetiõngega jälle kena võtt. Kuid seekord ei pidanud närv vastu ja haakisin liiga vara ning kala ei jäänud otsa.

Kogu see jant vast minutit kümme kestis ja katkes kui lõigatult. Sättisin sööta erinevatele kaugustele, üles ja allavoolu. Ei miskit. Järgmise paari tunni jooksul ei juhtunud midagi. Tihe lumesadu, mille ajal kogu see nali toimus, oli ka otsa saanud. Vähemalt püüda oli mõnusam ja kuivem tunne:-)

Kõrvalolijad hakkasid kella seitsme paiku asju kokku panema. Ja nii oli kella kaheksaks vaid kaht tulukest kalda ääres veel näha. Otsustasin, et panen punkt kell kaheksa ridvad kokku ja lähen sauna ära. Aga ei, kus sa sellega, mõni sekund enne seda hakkas keegi krevette nokitsema. Tükk aega nikerdas, kuni viimaks välja kerisin. Väike lutsupoeg. Umbes samal ajal oli lumesadu ka tagasi tulnud ning lükkasin oma äramineku otsuse poole tunni võrra hilisemaks.  Ilmaasjata - järgmise poole tunni jooksul ei toimunud mitte kui miskit.

Pool üheksa tulin tulema, üks auto veel passima jäi. Saak oli mis ta oli, aga püüda oli mõnus! Vahepeal oli nii palju lund tulnud, et enda teeotsa juures tagasiteel ühtegi jälge ees polnud.

Ilusaid jõule!

Mälestuseks

Oma esimest kalapüüki mäletan ma hästi. Olin siis vast viie-kuue aastane, kui isa võttis mu kaasa ühel juulikuu õhtul Urbukse järve äärde latikaid püüdma. Tee sinna oli pikk, aga huvitav. Mööda mägesid, väikest teerada kõndida oli põnev. Natuke uhke tunne oli ka, sest väiksemat venda kaasa ei lubatud. Isa oli järve ääres, majade vastaskalda all, koha sisse söötnud ja eelmistel päevadel sealt ka latikaid välja võlunud. Nüüd sättisime ennast samasse paika istuma. Paps viskas pisut mingit putru sisse, sättis kaks käsiõnge paari meetrise vahega püügile. Korgid seisid kui naelutatult peegelsiledal järve pinnal. Minu mingisugune kolmemeetrine lihtkäsiõng sai ka pika nurumise peale sisse visatud, kuid selle kork jäi teistest üsna eemale.

Õhk seisis, tuult ei olnud ja päikese laskudes tulid sääsed välja. Ühel hetkel hakkasid mingid kalad järve keskel veeringe tegema. Kaugel eemal. Mängisid seal omaette ja liikusid vaikselt meie poole. Mida lähemale tulid kalad, seda rohkem tuli välja sääski. Mulle olid hoiatussõnad peale loetud, et liigutada eriti ei tohi ja sääski tuleb vitsakesega tasakesi eemale ajada. Muidu kala näeb ja kartma hakkab ning ei võta. Sääsed muutusid aina tüütumaks ja tüütumaks ja ma juba kibelesin kodu poole mõtetes... kui ühel hetkel keegi papsi õngekorgi üles tõstis ja selle lihtsalt veepinnale ulpima jättis. Isa haaras ridva ja ootas kannatlikult. Ootas päris pikalt, kuni lõpuks kork liikuma hakkas. Järgnes haakimine. Kala jäi konksu otsa ja ujus seal kusagil eemal vee all. Peale pikki, pikki sekundeid tuli ilmatu jurakas hele kala vee peale ja isa tõmbas selle kahva. Oli see vast suur. Ja ilus. Latikas. Isa lemmik kala.

Hiljem sai isaga käidud sadu kordi koos kalal - Pärnu jõel latikaid taga ajamas, ahvenat Pärnu lahel sikutamas, Emajõel tonkatamas,  Norras lõhet otsimas, Rootsis paaliaid imetlemas, Soomes jääpüüki harrastamas, Kasari ja Pärnu vimbasid kiusamas. Palju kohti, palju kalu ja palju ilusaid mälestusi. Tema latika, linaski ja ahvenapüügi rekordeid mul ei õnnestu ilmselt kunagi ületada. Samuti tema oskusi talikalastuses põiklandiga või haugipüüki spinninguga. Vanakooli mehena on suur osa neist rekorditest veel tehtud iidamast aadamast pärit nevskaja rulli, ddr tamiili ja isetehtud peibutisi kasutades.

Meie viimane ühine kalapüük toimus selle aasta jaanuari lõpus Pärnu jõel, jää pealt linna all. Pikk haigus võttis jõu ja nii pidi ta edaspidi leppima vaid minu püügikirjeldustega, ise enam õnge kätte haaramata. Võitlus haigusega sai otsa kuuendal detsembril. Kuuekümne üheksa aasta vanusena. Kõiki võitlusi ei saa võita. Kahjuks.

Isa sai maetud ühe tema lemmik latikapüügi koha vastas olevale Tori surnuaiale. Puhaku ta rahus!