Hommikul kella seitsme paiku ärgates ja netist ilmaolusid uurides tuli tõdeda fakti, et mõistlikum oleks olnud lõunani põõnata.
Esiteks väljas selline ilm, kus normaalne peremees koeragi välja ei laseks. Sadu + võimas edela tuul. Teiseks õhurõhk kukkumas juba mitmendat päeva, jõudes pealelõunaks juba 740 mm-ni ära vajuda. Kolmandaks... no arusaadav, kui peale kahte sajust päeva vesi jões pisut tõusma hakkab. Aga kui see ööpäevaga juba paarkümmend sentimeetrit tõusnud ja hommikuks +85ni jõudnud ning terve päeva ohtralt edasi kerkis (jõudes maha tuleku hetkeks juba +100ni), siis... sellistes oludes Kasarilt midagi saada on üsna lootusetu ettevõtmine. Aga plaan oli tehtud ja suundusime Ainiga Kasari poole. Vanamõisa alla.
Saime paarsada meetrit klaasjalt kiilakat kruusateed sõita, kui halvaendelise loodusmärgina kolm kitse teeserval meid imeliku näoga põrnitsesid. Sõnum selge kui prillikivi - üle kolme kiisa me kätte ei saa.
Tee oli päris kole ja sõit aeglane. Põllult lumi sulanud ja kõvad basseinid rataste all. Õnneks kinnijäämise ohtu veel polnud. Maapind endiselt kivikõva. Parkisime auto ära, teisel kaldal ka üks neljarattaline seisis. Püüdjaid aga peal polnud. Hiljem selgus, et ühed ilmselt öö otsa lutsu unnatasid ja magasid kuni lõunani välja.
Sättisime sammud võsa varju, kuhu suurem tuul kinni jäi. Otsisin oma mõne nädala taguse koha üles ja panime kirbud vette. Vool missugune, kirp lihtsalt läks... Kuidagi põhi kätte saanud, järgmine hetk meeter tamiili vaja juurde anda... Kuna ei viitsinud raskemat kirpu siduma hakata, siis puurisin järgmise augu paarkümmend meetrit allavoolu, kus sügavus juba pool meetrit madalam. Seal natukene kannatas püüda. Kuidagi... läbi häda.
Kolmas auk natukene teise kalda poole ja veel paarkümmend meetrit allapoole. Vett veel vähem ja püüda enam vähem ok. Tamiili pidi küll paar meetrit pealekauba andma, aga põhi jäi lõpuks paika, ega kippunud Matsalu suunas minema triivima. Ega palju kirpu mängida ei saanudki, kui põhjast tõstes raskus korraga taga. Tuli kui kalts, alles augu all ärkas ellu. Vimb.
Ain tuli ka kohe samasse tsooni, tegi meetrit 5 alla poole oma augu ja võrdsustas paar minutit hiljem seisu. Järgnes tunnike ilma "nautimist". Tagumik hakkas vaikselt märjaks saama ja kiskus viluks.
Soojendamiseks sai vahepeal kalda ääres uurimas käidud, et ega unnakalu pole kodus. Ain lasi korviga sööda ka veel alla ja venitas hetk hiljem poole kilose turva välja. Siis vist veel ühe. Soovitasin tal selle unna otsa panna, hea kupuvahti meelitada. Söödakala ilmselt ise suurem oleks, kui mõni ründav haugipunn.
Poole üheteistkümne paiku tuli teine vimb. Õrna ja aeglase võngutamise peale. Natukene aegluubis tempos. Krõpsas korra kergelt noogutit ja otsa ta jäi. Ain jättis turva augu kus seda ja teist ning tuli noppis kohe minu selja tagant oma teise vimma. Ja siis jälle vaikus. Nagu parv oleks hirmsa hooga alt läbi käinud ja edasi allavoolu kulgenud.
Veel tunnike hiljem hakkas lõpuks vihm järgi andma. Tuul muidugi lasi sama lauluga edasi. Olime selleks ajaks kordamööda turvaauku külastades paar peaaegu unnakõlbulikku kala saanud - no nii 150 grammine särg Ainil ja mul sama suur turb ja toppisime nad kõrkjate äärde likku. Nii uskumatu kui see ka polnud, aga ei ühtegi pisikest triibut, särge ega kiiska. Lihtsalt punnid ei võtnud.
Lõuna paiku noppisin aeglase õõtsutamise peale veel kaks vimba välja. Ain vastas ühega. Peale seda ei saanud me nendelt vimmaaukudelt enam ühtegi võttu järgmise kolme tunni jooksul. Kuni vaikuse lõpuks päeva ainukene kiisk lõpetas. Õnneks turvaaugult sai aegajalt särge, turba ja ahvenat meelitatud.
Poole neljaks oli meil sellest ilmast enam kui küll ja pakkisime asjad kokku.
Kokkuvõtvalt läks oluliselt paremini kui hommikul olin oodanud. Ja ilmselt esimest korda jääpüügil Kasari peal tasus pigem hommikuks peale minna, mitte pealelõunaks. Kõik võtud ülimalt passiivse mängu peale ja õhkõrnad. Üks väga, väga erandlik päev oli olnud - miski ei klappinud, aga kala sai siiski saadud.
...
PS! Laupäevase sauna järel tõi Ain välja oma isa vanade ajalehe väljalõiked. Vigala jõe kohta. Pisut ajalugu allpool.... Ja teadmiseks ka kui palju kalu võis vene ajal jõest päevas välja võtta. Kuna ahven oli prügikala, siis temal piiranguid polnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar