
Laupäeva hommikul näitas kraadiklaas koguni kuute külmakraadi. Nagu oleks talv, samas jõed kõik täiesti lahti ja lumest pole lõhnagi. Ilm oli ometi nii superilus, ilma tuuleta ja päikeseline, et peale kella ühte laadisin 8 meetrise kaika koos söödaämbriga autosse ja vurasin jõe äärde. Esimeseks peatuseks suvine vimmasirge. Tõsi, pole sealt kunagi jääpealt vimba saanud, aga äkki vaba veega talvel...

Triivid olid üsna kiired, paarkümmend sekundit ja uus vise. Pidurdades vast mõni sekund juurde tuli. Veerand tunni pärast esimene võtt ja käsi valge. Kohalike tillukene särjelaps oli usina isuga sööta haaranud. Paar nokitsemist veel, kuid korralikult asjaks ei läinud ning poole tunni pärast tüdinesin.

Kas sattusin võtuajale või oligi see parem püügipaik, aga kaks esimest triivi tõid kohe võtu ja esimesed särjed. Kohalikud. Siis mõned tühjad triivid ja järgmine. Nii vältas see melu oma pool tundi kui järsku lõigatult katkes. Samal ajal olid pilved päikese täiesti ära katnud ja valguse asemel võttis maad hämarus. Süüdistasin ilmamuutust...

Mõtlesin, et ootan ikka päikeseloojangu ära, et äkki siis vimb elumärke näitab. Pika pika ootuse tulemusena korraga päris triivi lõpus, kui ritva välja tõstma hakkasin, korraga raskus taga. Esimese hooga arvasin, et mingi korraliku rohupahmaka kaasa rabasin, aga kui too poolde vette jõudis, hakkas ridva ots korraga rahulikult alla poole tagasi vajuma. Kala! Ja mitte väike. No vimb see küll pole, käis mõttest läbi, ikka midagi oluliselt suuremat. Kala vajus toore jõuga põhja tagasi ja ujus siis aeglaselt vastuvoolu kaldanurga suunas.

Kõik see aeg käitus teine pool kui vana rahu ise - ei mingit tõmblemist ega pekslemist. Isegi sööste mitte. Lihtsalt ujus erinevates suundades. Rahulikult, toore jõuga... Ärevus kasvas, pulsikella järgi keris südamelöökide arv ennast 126-ni välja. Peas vasardas, kes kurat see on ja ainus palve oli, et näeks enne ära kui plehku pääseb, sest kala kaldale saamise lootus tundust praktiliselt olematu.


Aga mitte kauks ei jäänud haug sinna põhja, väsimus tegi oma ja vaikselt ta uuesti veepinnale vintsisin. Keeras siis pinnal külge ja tüüris minupoolse kaldarohu suunas. Jõudu enam taga polnud ja kuidagi hoidsin peitumineku ära. Kõik oli kontrolli all ja tundus minevat plaani pidi, välja arvatud see, et viimased viis minutit mõtlemist teemal, kuidas kala kaldale saada, ei olnud ühegi mõistliku vastuseni jõudnud. Kaldaäär koos kõrkjaribaga oli minust umbes kolme meetri kaugusel. Isegi kui kummikutega ääreni vette läksin, oli veel poolteist meetrit kallas eemal. Vähe sellest, et seal ääres oli pilliroog, oli seal ka paari millimeetrine jää peal ja sellest ma seda kala poleks küll kuidagi läbi lohistanud ilma tamiili läbi lõikamata.
Ritv ühes käes ja söödaämber teises üritasin, siis niikaugelt kui sain jääd ära lõhkuda. Jää polnud paks, aga lihtsalt ei ulatanud. Ja paarikilose haugi pärast polnud ma nõus ka vööni vette minema. Lolli peaga olin jätnud ka kombe püksid kummikutele peale tõmbamata... Nii oligi lõpuks kala selle jää ääre juures ja mul mõistus otsas. Aga haug, kirp ülemise huule küljes kinni nagu ninarõngas mõnel moe asjatundjal, tuli korraks isegi mulle vastu, otsustades keerata ennast täies suuruses, saba ees selle jää peale, vajutades tolle vee alla. Nüüd oli justkui peaaegu vaba tee, kui pilliroog välja jätta.


Täitsa tore püük oli olnud - kokku üheksa särge, üks neist valgesilme, ja üks turb kaldalt läbi käisid. Lisaks siis veel veerandtunnine adrenaliinilaks paarikilose haugiga. Peab vist veel seda kesktalve lihtkäsiõnge püüki proovima.
Veetase Kasaris +90, Vigalas +122.