Vigala jõel, 17.04 ... 22.04.2025

Ilmad muutusid kiirelt soojemaks ja veetemperatuur ronis ülesmäge. Kuna pikkade püügitrettide jaoks enam tahtmist ei ole, siis panen lühiinfo päevade kohta kirja.

...

17. aprillil tulime lõuna paiku maale ja tunnike hiljem meelitas Kõuts oma poistega mind kalale. Algselt oli plaan Pärnu poole vurada, aga kuna Vigala sillast ülesvoolu oleval rahulikul lõigul polnud kedagi, siis vahetasime plaani selle koha vastu ümber. Hea rahulik koht poistel käeharjutamiseks.

Ilm super mõnus - pilves, soe (ca 12-13 kraadi) ja täiesti tuuletu. Päevase kalapüügi jaoks parim variant. Veetemperatuur oli pea 11 kraadi.

Kaks tundi passisime. Esimese tunniga käis kuus vimba õngede otsas, seejärel tekkis vaikus, mida segasid üksikud särjed ja viidikate rünnakud.

Poole päeva peale andis valvetonka lausa 4 vimba.  Enamus neist õhtul peale kella 18-t. Tundus nagu, et suurem rännak oleks alanud. Kõik kalad olid kui suured heledad "labidad".

Laastre all oli olnud õhtul ülikõva võtt.

...

18. aprillil ei läinud kuhugi. Algselt oli plaanis paariks tunniks jalutama minna, aga päeva peale tegi 26 kraadi sooja ja see oli minu jaoks juba liig mis liig. Ei aitäh! Lebotasin hoopis korvtoolis :-)

Veetemperatuur kerkis 13 kraadini.

Valvetonka oli sisuliselt aktiivne terve päeva jooksul. Kokku 7 vimba - nii suurt saaki nagu ei mäletagi. Viis tükki neist nagu "labidad", kaks tükki sellist tavalist poolekilost. Särjed närisid sageli ussid enne ära, kui vimb mööda ujuda jõudis.

Vigala all oli laulupidu. Kümmekond autot nii hommikul, kui õhtul. Keskpäeval oli teeäär pisut vähem täis pargitud.

...

19. aprilliks lubas pisut vähem sooja, kui päev varem... ja mis peamine, õhtul pidi saabuma vihm! Minu arust kevadel suure soojaga on vihm vimma võtule nagu jumala õnnistus. Tõmbavad ennast täiega käima.

Kella nelja paiku, kui juba piisavalt pilve kiskus, tatsasin ritv käes oma kärestikule. Vesi ikka päris madal juba, rohtu kärestikus rohkem väljas, kui oleks oodanud. Veetemperatuur ka juba 13.5 kraadi.

Algus ei olnud just paljulubav. Tühjad triivid, null puudet, kuigi paar korda samas tsoonis viidikad välja kargasid. Siis aga tuli esimene, otse voolust. Seejärel veel kaks võttu, mis otsa ei jäänud. Järgmisel viskel aga jäin kogu rakendusest ilma. Tundus, et viskasin lihtsalt otsast. Kanapime nagu ma sellises poolhämaras olen, ei pannud tähelegi, et see rakendus oli selajataha kinni jäädes lihtsalt otsast tulnud. Tamiil oli ridvatipus järgi andnud. Tunnike hiljem alles avastasin selle:-)

15 minutit hiljem oli uus rakendus valmis, aga kalavõttu enam polnud. Kulus pea pool tundi, kui aru sain, et nood olid kolinud teisele poole rohusaart. Seal läks võtuks. Alguses madala kärestiku lõpuosas, hiljem kitsas "pudelikaelas".

Paik oli muidugi selline, et kui kala otsa tuli, siis selle välja võtmine sai olema üsna keeruline. Alustuseks tirisin nad peale rahunemist üle rohusaare, kui aga ühel hetkel suurem päts otsa tuli, siis oskas too rohtu kinni sõita. Ja ei saanudki ma seda kala, ega ka rakendust kuidagi sellest rohust kätte. Lõpuks tamiili katki sikutasin:-(

Jälle uus rakendus ning veerand tundi hiljem jätkasin samas tsoonis. Kuni kella seitsmeni tilkus neid vimbasid pigem harva, kui sageli... siis aga läks mölluks! Väljas oli küll nii hämar, et ega ma igat võttu näinudki, kui aga kork vee all oli, siis oli ka kala otsas. Päris palju oli selliseid tühivõtte, kus 2-3 kärbsevastset pihta pandi, aga otsa keegi ei jäänud. Kolm korda oli voolus korki paigal hoides ka selliseid võtte, mida läbi ridva käed tunda sai. No ikka maru äge värk!

Otsa jäänud kala väsitamine oli ka omaette teema. Üle saarekese neid enam tirima ei hakanud, lasin neil joosta allavoolu ümber saare ja siis peale väsimist tirisin neid oma vooluservast enda poole. Eeldus oli muidugi see, et nad allavoolu läheksid. Mõni kohe mitte ei tahtnud minna :-) Suuremate isenditega kulus mässamiseks aega, aga see võitlus oli ju see mille järele ka tuldud sai.

Kella kaheksast lahkudes, kui mina enam korki vees silmata ei näinud, oli käest läbi käinud (nb! kõik läksid tagasi ja need totakad passisid kambakesi mu jalge ees oma veerand tundi, enne kui toibusid ja jalga lasid) 30 vimba + 8 särge. Pooled vimbadest sellised korralikud valged "labidad"; teine pool aga juba tumedamaks kiskuv ja värve juurde võttev vimb. Särjel oli niisk ka lahti, vimmal veel mitte.

Äge püük oli! Selline kergelt vihmalaadne, sompus ja pilvine, kuid soe ilm on ikka mega hea asi. Ainukene mille üle nuriseks oli, et kaotasin lõpuks 4 kuldset kirpu :-( Õhtupoole sain ise ka aru, et ega see kirp ei peagi nii hea võtuga aeg-ajalt põhjas koperdama... Tõsi, pidurdamist tahtis see kala küll ja 8 meetrine kaigas on selliseks püügiks ikka hea asi. Seisata korki täpselt seal kus tahad!

Majaalune kontrolltonka pakkus 4 vimba. Üks haug käis ka korra kaldal. Ahven oli võtnud ussi, haug oli võtnud ahvenat. Asetasin ta silla alla vette edasi kasvama.

...

20. aprillil keeras õhu pisut jahedamaks. Nii 15-16 kraadi peale. Öine vihm hakkas vaikselt kraavidest jõkke jõudma ja vesi hakkas jões tasapisi "piimakohvistuma". Veetase pisut kerkis ka, nii 8 cm ööpäevaga.

Valvetonka ei pakkunud ühtegi vimba. Vaid kohalikud särjed ja ahvenad jäid otsa.

Õhtul, kui naise bussi peale olin viinud, läksin veel hämaraks kärestikule. Kella 20 ajal, kui silm korki mäslevas vees vaid vaevu märkas. Asendasin küll punase korgitipu kollase vastu, aga ega seegi kauaks nägemist ei parandanud.

Vimb näitas ennast kärestikus päris korralikult. Ei tea kas osad juba koevad? Viis kala käis otsas, kolm jõudsid ka kaldani. Sain oma eilse rakenduse ka kätte. Tollel olid kirbu otsas olnud kärbsevastsed veel alles. Pool tundi hiljem astusin minema, sest minu silmad ei seletanud enam korki peale selle vette maandumist.

...

21. aprillil veetõus jätkus. Ööpäevaga veel 6 cm juurde, vesi muutus väga sogaseks. Üllataval kombel andis aga valvetonka päeva jooksul lausa 4 vimba. Kaks neist olid natukene räsitud, soomust külgedelt maas.

Kiire õhtune trett kärestikule ütles, et seal ei ole sellise veega midagi teha. Voolujooned on muutunud ja puhkepaiku kaladele vähe. Ka sulistamist oli vähem kui varem. Ja needki tulid pigem veealuste kõrkjasaarekeste pealt, kuhu korki mitte saata ei tahtnud.

...

22. aprillil veetõus peatus ja õhtuks ka kukkus paar sentimeetrit. Sodine oli vesi sellegipoolest. Veetemperatuur kukkus alla 12 kraadi.

Maja alt vimba ei tulnud. Vaid ahvenad. Nüüd vimmapüügi pausile.

Vigala jõel, 15. aprill 2025

Külmalaine mõju kestis esmaspäevani (14.04) välja. Kuigi vesi hakkas juba pühapäeval soojenema, siis vimma pani soojenemine uuesti liikuma alles esmaspäeval. Kuni sinnamaani tuli valvetonka otsa vaid särge ja ahvenat.

Teisipäevaks lubas sooja ja tuuletut ilma. Otsustasin üle pika aja oma Stella välja otsida ja natuke aega jõe ääres konnata. Alustada tahtsin sügava servast, et käsi kalaseks ära saada ja peale seda plaanisin madaliku läbi kammida, eesmärgiga leida sealt mõni "auk" kus kala puhkab.

Hommik oli udune. Tegin kiire trenni ja kella kümne paiku maandusin kohale. Selleks ajaks hakkas vaikselt udu laiali minema ja päikesekreem tuli ruttu kotist üles otsida.

Algus oli üsna vaikne. Esimese kümne triivi jooksul keegi korra puudutas pakutavat, kuid ära ei võtnud. Vajas ikka pikalt meelitamist, aga siis sai ta üles ärritatud ja kiire neljane seeria oli tõsiasi. Vimb ilusas suuruses. 600-700 vahele. Istus täiesti voolu sees, teise kalda all. Huvitaval kombel on tal selles tsoonis kolm erinevat kohta, mille vahet see parv päeva jooksul pendeldab.

Käsi kalane oli aeg avastusretkele minna. Lõik mille ette võtsin oli paari aasta eest küll läbitud, aga mitte just liiga põhjalikult. Seekord kammisin kolmsada meetrit ülesvoolu oleva ala meeter-meetri haaval läbi.

Alustuseks kohe esimesest kohast kolm vimba, aga sealt olin ma neid ennegi saanud ja jätsin ka selle parve rahule. Edasi. Järgmised 100 meetrit oli selline 1.2-1.5 meetrit sügavust. Sirge keskel vähekene sügavam ala, äärtes madalam lõik. Keegi oli seal ka proovimas käinud. Palju pilliroogu, nii et mõnes kohas mõttes soovisin, et vimb siit ei tuleks - sealt tema väljavõtmine oleks olnud rist ja viletsus. Tulemuseks särjed ja turb. Vimmavõttu ei näinud.

Seejärel läks madalamaks. Sügavused 1-1.2 meetri vahel. Paar huvitavat "auku" kus vool oli üsna vaikne. Vahele sellised kiiremad, meetrise sügavusega ja kitsamad lõiku. Paar suurt kivi kaldal andsid aimu potentsiaalsetest puhkepaikadest vee all. Üks vimmavõtt, mis kahjuks otsa ei jäänud. Üks ca kilone turb, kes läks koor kirbuga (kuldne), mõned särjed. 

Selleks ajas küttis päike juba täiega ja keskpäeva tunne tekitas arvamuse, et kala sel ajal ei pruugi ka liikuda. Seega ka mitte võtta. Otsustasin praadimise lõpetada ja istutasin endale pähe mõtte, et mingi õhtu peaks selle madalama osa kaks sügavamat "auku" uuesti läbi käima. Kui ka vimba ei leia, siis kena turva otsa sattumine oleks üsna tõenäoline.

Kokku 7 vimba, 9 särge, 2 turvapunni.

...

Õhtul kella poole kuue paiku tegin tunnikese Vigala kärestikul. Õnnestus näha ka Keskkonnaameti kontrolli. Kenad ja viisakad naisterahvad. Edu neile!

Kärestikul elu veel ei ole, kuigi veetaseme ja temperatuuri (9.3 kraadi) järgi nagu juba võiks hordid ülesvoolu murda.

Külmalaine 04.-09. aprill 2025

Reedel hakkas õhk jahenema ja veed loomulikult ka. Külm paneb kevadeti tavaliselt rände pausile ja kuna püügiisu oli vaikselt täis saanud, siis tegin aega-ajalt vaid kiireid kontrollretki ja leotasin maja all tonkasid. Pikemalt püüdma ei sättinud.

Veetemperatuuri kukkumine oli kiire ja korralik. Neljapäevast alates, kella 17-sed veetemperatuurid vahemik 03.04-08.04.  

    Vigala: 8.4->8.1->5.6->5.3->5.2->5.0

    Velise: 9.9->8.9->5.8->4.8->4.5->5.1

Ehk siis Velise kukkus kiiremini ära ja hakkas ka varem soojenema. Kui eelmistel aastatel on vimb enamasti valinud selle haru, kus on ees soojem vesi, siis see aasta on teistmoodi. Juba enne soojalainet ronis ta rohkem Velisesse ja nüüd külma laine ajal samuti.

Kronoloogilses järjekorras enda käikude ja tuttavatelt kuuldud tulemused.

04. aprill tuli jõgede ristis mõlemal kaldal kenasti vimba. Sort väga ilus suur. Maja all samuti kaks vimba ja särgede pidev vandaalitsemine usside kallal.

05.aprilli ilm oli kohutavalt külm ja hommikul maa lumest valge; päeval oli paar kraadi sooja ja kõva loodetuul ning vesi kiirelt jahtumas. Neid, kes viitsisid sellise ilmaga toast välja minna, õnnistati kenade saakidega. Jõgede ristis Vigala harul oli korralik action. Ilmselt selle kevade parima võtuga päev! Siiamaani... Maja all oli ka korralik pidu ja pillerkaar. 3 vimba. Särjed rüüstasid usse juba tonka juurest eemale astudes... Oleks tihedamini kui korra tunnis usse vahetanud, oleks ilmselt kümmekond vimba ära tulnud. Kala liikus ja näris isuga.

06. aprill, kui vesi oli juba korralikult maha jahtunud, lahtus ka võtt. Hommikupoolikul jõgede ristis ei toimunud enam midagi. Õhtul Vigala poolel peal särge tuli, vimb aga seadis suuna Velise poole. Kontrolltonka andis õhtul vaid ühe vimma.

07. aprill, kui Velisel oli temperatuuril "põhi" käes, läksid nii vimb kui särg suuresti vaid Velisesse. Õhtusel püügil jõgede ristis sain ise vaid kaks särge, kui vastaskalda mees neid ketti tiris. Vimba tuli küll harva, aga viis kala nägin kahe tunni jooksul ikka ära. Kontrolltonka maja all andis õhtul ühe vimma. Ahvenad on järsku talveunest ärganud - paar tükki õgis ennast otsa.

08. aprillil, käisin hommikul kontrollimas oma sügava äärt ja ei saanud seal võttugi. Seejärel kondasin Velise jõgede risti, sealt ülesvoolu rännates nii kildi jagu. Vool peale kärestikku on seal ühtlane ja konkreetseid kalade puhkepaiku ei tundunud olevat. Paar kohta olid pisut sügavad, aga võtte ei saanud. Küll aga sain landikarpi ühe "hiirelandi", mis jõekaldal vedeles... Samal ajal Vigala harus püüdnud mehed lahkusid juba lõunaks. Tegin juttu ka Vanamõisa alt tulnud tonkatajaga, seal oli vaid särge tilkunud...

... õhtul tegin kolm tundi uuesti sügava ääres ja sain 42 särge (üks roosärg eksis ka sekka) ning 5 vimba. Tundus, et ka Vigala harus hakkas liiklus vaikselt pihta. Kontrolltonka andis päeval ühe vimma.

Kõikidel nendel päevadel on Vigala all olnud 5-8 autot. Mõni on ka õhtuni passinud. Midagi siis ilmselt päeva jooksul sügavamas lõigus on ikka tilkunud. Kahtlustan särge.

Teenust testima minna ei jõudnud. Sealne temperatuur kukkus aeglasemalt, võibolla oli seal liiklus ka tihedam.

PS! Hoolimata külmast ilmast on ussid päikese käes juba peesitamas.

Vigala jõel, 03 aprill 2025

Neljapäevaks lubas suve. 16-17 kraadi. Lauspäikest. Selle peale arvas Peep, et forellid ei näri nii ilusa ilmaga ja otsustas särje/vimmapüüki harrastama tulla. Viimased korgiõnge püügid jäid tal lapsepõlve, seega piisavalt oli midagi uut õppida.

Lõuna paiku sättisime minema. Kuna eesmärk oli aru saada kuidas see püük toimib, siis esimeseks paigaks valisime madalama lõigu. Meetri sügavune sirge, kus särge alati saab ja vahel vimba ka trehvab. Hea koht harjutamiseks - saab vabatriivi lasta, pidurdada jms. Tekib mingi aimdus, mis töötab ja mis mitte.

Kaasa olime võtnud kolme erinevat sööta, mida päeva jooksul siis ka testida saime. Söödapommid teele ja peagi läks särjeralliks... tunnikene hiljem õnnistati esimese vimmaga. Pommitasin usinasti peibutust peale, kui sellest polnud abi. Vimb läks edasi, särg jäi.

Kusagil kahe paiku arvasime, et aeg on kohta vahetada. Minek sinna, kus vimb selgelt olemas, sügava serva. Kahjuks arvas läänetuul samal ajal, et nüüd oleks aeg tõsisemalt puhuma hakata. Kohale jõudes ootas meid ees juba selline tuul, kus mina oma Stella pärast muretsema hakkasin ja Peep oma rulliõngega pidi ikka mitu korda proovima, enne kui korgi õigele liinile sai visatud. Sain vist teise viskega ühe vimma ja peale 15 minutit piinlemist otsustasime, et see vaev ei ole seda väärt. Tagasi esimesse kohta.

Järgmist tüüpi sööt vette. Peep otsustas samal ajal, et miks ainult kalad saavad süüa... ja kukkus lõunatama. Ma loopisin ja tõmbasin ketti särge. Esialgu nosis kamraad rahulikult, aga kui vimma välja võlusin, saadeti võileib poolikult kotti tagasi :-) Ei olnud tolku sellest, et kahekesi püüdsime, ega ka sellest et peibutust peale uhasin - vimmaparv kulges ikkagi edasi.

Tunnike hiljem sain neljanda vimma ja veel tund, kui tuli viies. Kõik sellised ükshaaval tilkumised. Ei hoidnud parve kinni ükski meie kolmest erinevast söödast. Ilmselgelt kui ikka põhjas selget puhkepeatuse kohta pole, siis vimb sinna passima ka ei jää. Aga vähemalt särg jäi paika ja igav meil ei hakanud.

Kella seitsmest kuulutasime väsitava päeva lõppenuks. Nagu Peep kommenteeris - tegemist on ikka päris sportliku püügiga, muudkui loobi ja loobi, selg on väsinud, lihtsalt puhata ei lasta :-)

Mul kokku 70 särge ja 5 vimba.

Nüüd hakkab ilm külmemaks minema. Ilmselt pidurdab see ka veealust elu. Veetemperatuur oli täna Vigala harul 9.1 ja Velisel juba 9.9 kraadi. Siit edasi algab jahtumine...