... Die Hardi me igal juhul lõpuni ei näinud. Pakun, et kui film oli poole peal, kostus värske õhu mürgituse saanud vaatajate seas esimesi norinaid. Aga hea film oli sellegi poolest :-) Õnneks olime enne filmi jõudnud valiku järve kohapealt ära teha. Tamula. Suur ja uhke. Kala kindlasti täis, kes ammulisui meid pidid ootama.
Kell 7.20 äratus, hommikusöök ja minema. Linnast väljudes tehti linna siseneval suunal "kõik puhuvad" aktsiooni, me nende pilti kuidagi ei mahtunud ja pääsesime järjekorras venimisest. Tegemist oli ilmselgelt hea looduse märgiga:-)
Öösel oli tsipake miinust olnud. Teeääred muutusid seetõttu Võrule lähenedes aina talvisemaks. Pilved olid ka laiali löödud ja peaaegu oli päikesetõusu näha. Võrus keerasime auto randa ja tatsasime vee äärde. Jää nagu ilus tundus, pragude järgi nii 5-6 senti paks, aga ei ühtegi kalameest silmapiiril. Lõime põnnama - olla teerajajad suurel ja tundmatul järvel ei tundunud eriti ahvatlev. Võtsime välja plaani B ja suundusime pisut kagu poole. Noodasjärve otsima.
Tiirutasime pisut järve lähiümbruskonnas, kuniks saime aru, et päris järve ligi me ei saagi. Kauplesime siis ühe kohaliku mehe käest tema aia taha lahkesti ühe parkimiskoha ning tegime seejärel kand ja varvas mäest alla. Lubasime veel kassile kala tuua... Järv asus sügaval orus, millest pool kaldast oli mägede vahel ja teine pool madala maa servas.
Jää oli timm, kuigi esimene katse läbi kõrkjate minna sai katki jäetud - tundus teine liiga riskantne. Paksust nii 9-10 sentimeetrit. Ühtlane liuväli kogu järve ulatuses. Otsisime üles esimese vanade aukudega tsooni ja kukkusime püüdma.
Ilm super ilus. Päikest küll polnud, tuult selle eest ka mitte. Temperatuur ka mõnus nulli tuuris. Kõik nagu peab...
...Tunnike hiljem polnud meist kumbki võttu näinud. Ei ainumastki (Urmas - ära muiga midagi:-). Liikusime mõnisada meetrit edasi ja leidsime järgmise "kasutatud" tsooni. Esimesest august sain kohe unna ahvena kätte, Tõnul samal ajal ka keegi all nagistas, kuid otsa ei saanud. Edasi aga...
Pool tundi hiljem otsustasime veel korra tsooni vahetada. Jätsime varustuse maha ja kulgesime piki liuvälja järve teise otsa poole. Kogu järgmine pool kilti oli sisuliselt ühtlaselt auke täis puuritud. Keegi oli ikka väga tugevasti vaeva näinud ja mitte ei usu, et sellise tragi tegutsemise peale püüdja(d) tühjade pihkudega oleks jäänud. Tagusime suure osa neist aukudest kannaga lahti ja proovisime mõllides need läbi. Enamus järvest selline 2-2.5 meetrit vett. Järsema kalda all pisut sügavam. Palju rohuseid alasid, unnatamiseks justkui väga mõnus materjal. Püügitulemused aga väga-väga nutused. Mul vaid üks võtt, Tõnul kaks ahvenat, kes kahekesi koos tikutoosi toppides jätsid poole ruumist järgmistele tulijatele. Ei aidanud kirbu vahetamine punasest kuldseni ja hiljem ka pronksi värvile.
Kell lähenes ühele ja otsustasime, et õhtuks me siia ei jää. Nullitame parem mõnel uuel järvel, kui ajame veel korra nendest aukudest kala taga. Mõeldud tehtud, higistasime ennast suurest mäest üles auto juurde. Jätsime häbelikult kassile kolm ahvenapunni ja põgenesime vihase kiisu eest ketsi vajutades minema.
Kella poole kahe paiku olime juba Verijärve RMK parklas. Tipa tapa lõkkekoha suunas, üle jõekese ja jääle. Esimene puuritud auk näitas kohe ära, et tegemist hoopis teistsuguse järvega. Vaevu kakskümmend meetrit kaldast oli juba kõva seitse-kaheksa meetrit sügavust. Järv ise kitsas ja pikk. Võtsime suuna lõkkeplatsist üle järve asuvale sopile. Seal pisut vähem vett, nii viie meetri ringis, ja seadsime ennast sinna laagrisse.
Tõnu alustas püüki järjekordse mikroahvenaga ja ma sain peale pronksise kirbu väljavahetamist oma traditsioonilise punase vastu, ka lõpuks ühe augu käima. Särge ja ahvenapuru tuli mõnda aega. Sain unnad kenasti sisse, et konstanteerida tippvõtu lõppemise aega. Kammisime samas tsoonis veel videvikuni välja. Õhtu poole särg veel korraks aktiveerus, aga ahvenad (õigemini nende tikutopsist pikemad versioonid) ja haugid jäid meile kättesaamatuks.
Kuulasin ära Tõnu igakordse "luuletuse" sellest, kuidas ta oma kolme mikroahvenaga on tegelikult päeva võitja (saan aru, et seekord oli parim see, kes suutis kolm kala tikutopsi ära mahutada:-) ... ja panime asjad kokku.
Muidu ilus järv ja suvel oleks vist ka kaldalt midagi isegi teha, aga tagasi siia ikkagi ei tuleks - liiga linna ligi ja liiga maantee ääres. Rahvast tundus ka pidevalt mööda tatsavat - nagu linnas püük kohe.
Selleks aastaks siis jõulutuur läbi. Kalaga läks nii nagu läks, aga seltskond oli mõnus ja lõbus oli olla. Tuleks nüüd Läänemaale ka ometigi see jää...
PS! Kodus ahvenaid fileerides sain eilsele saagile ühe liigi juurde - keski valgekala maim; nimetaks selle Tõnu kiusuks peledi pojaks:-)
Õpid ka vaikselt looduse märke lugema, tubli!
VastaKustuta