Lutsust merikani, 10.-11. detsember 2016

Reede õhtul lõppes vihmasadu, kuu tuli välja ja öösel keeras külmaks ära. Hommikuks oli hoovipeale tekkinud suur "tiik" jääs. Vesi oli saju mõjul jões kõvasti tõusnud. Jõgi Kasaris pea +120 ja Vigala omas +140. Samas oli öö jooksul veetõus juba peatunud ja nii otsustasin õhtuks lutsu proovima minna. Vanamõisa alla.

Kella kahe paiku jõudsin lõpuks kohale. Paar autot juba ees. Otsisin endale esmalt püügipaiga jõe kitsama lõigu peale, kuid vool oli nii tugev, et kolisin peagi ümber. Kõrkjate äärde. Kolm ritva sisse, varustatud nii mullausside, ööusside kui ka särjefileedega. Paremat mul öistele libedikele pakkuda polnud.

Hämardudes hakkas väljas olev miinus kasvama (lahkudes näitas lausa -7). Ussid kaebasid  tekkiva kopsupõletiku üle ja nii peitsin nad lõpuks koti põhja ära. Ja ega neid eriti vaja ka polnud - püük möödus nagu eelmiste kordade omad, praktiliselt võttudeta.

Kella kuue paiku üks paarisaja grammine nagistas ennast ööussi otsa. Tunnike hiljem proovis keegi veel särjetükki, kuid jättis peagi sööda rahule. Ja rohkem võtte ei saanudki.

Naabritel läks sama heasti - igal ühel oma lutsujupike ja rohkem ei miskit. Poole üheksa paiku astusin minema. Kuidagi väga nutune see aasta lutsuga.

...

Hommikul pidime vara linna minema. Poisil algas kl 11 (hommikul!!!) Viimsis ühe sõbra sünnipäev. Laps õigeks ajaks kohale toimetatud, ärgitas naine mind mere äärde minema. Ise väga ei kippunud - ilmateade lubas  viis kraadi külma, mis on selgelt minu mugavustsoonist väljas olev püügitemperatuur. Vähemalt jäävabal püügil. Aga ilm oli ilus päikeseline ja nii võtsin lõpuks vedu - lisaks polnud ju see sügis veel kordagi käinud, saab vähemalt linnukese kirja... Sõnad loeti ka veel peale, et ilma punaseta ära tagasi tule...

Lõuna paiku sai siis auto nina ida poole keeratud ja kella ühe paiku panin juba ritva püügikorda. Minu lemmikkoht vaba ja kiirustasin mere poole.

Mõnus päike paistis, tuul oli üsna õrnalt põhjakaarest puhumas, kraadiklaas näitas miinus viite. Seadsin sammud otsejoones oma karide poole, kuhu toov tuul kergelt lainet vastu kive vahtu peksis. Kõik nii nagu vaja.

Alustuseks kammisin oma sinaka tobyga teekonna karidele läbi.  Mingi hetk sain pausi peale kerge toksu - no kivi see nüüd küll ei olnud - ja pommitasin kõva veerand tundi sama tsooni. Tagantjärgi targana oleks vist pidanud landivahetust ka proovima. Tulemusele lisa ei tulnud.

Edasi tipa tapa poole meetrises vees karide suunas. Enne karisid on väheke sügavam vagu, sügavust nii umbes 80 sentimeetrit. Kui tavaliselt sealt julmalt üle tatsan, siis seekord otsustasin paar viset ka sellele alale kinkida. Lühike vise tehtud, mõni vändapööre lant juba minu poole tulnud, kui keegi korraga otsa kargas. Nii seitsme-kaheksa meetri kauguselt. Ja otsa ka jäi. Sinka vonka, paar pööret, mõned rullimised ... pisitasa landi otsas mässav kala ridvani tuli. Kõndisime kahekesi koos kividest mööda ja haarasin seejärel teisel turjast. Edasi juba tipatapa kaldale.


Kahjuks polnud hõbe, vaid kudemast tulnud kala. 51 cm  pikk. Saba poolenisti ära näritud. Naise meeleheaks toppisin kala peale veristamist seljataskusse. No vähemalt ei nullitanud:-)

Tagasi vette. Proovisin uuesti sama tsooni läbi, kuid ei miskit. Seejärel kivivare otsa ja selle merepoolset külge pommitama. No kõva pool tundi peksin vett vahtu, sisuliselt ühe ja sama kivi peal seistes. Aga ei miskit. Kuna vaikselt oli päikeseloojang ka juba kätte jõudnud, siis otsustasin et aeg on vaikselt kalda poole tagasi liikuda. Päris hämara peale ei tahtnud pikka teed läbi vee kahlates ka jätta.

Kontrolliks tegin ühe viske veel kalda poole ja hoppaa - samast kohast kus eelmine kala, keegi võttis,  kuid otsa ei jäänud. Jätkasin kerimist ja paar vändapööret hiljem tegelane uuest otsa kargas. Jälle sinka-vonka, mõned pöörded pinnas ja ... tamiil lõtvus. Lahti pääses. Krt, tundus hõbe olevat. Peab vist konkse vahetama hakkama, sest ka esimesel kalal oli maapeale jõudes lant suust välja kukkunud...

Loomulikult pühendusin selle tsooni uuesti läbi kammimisele ja otse loomulikult lisa ei tulnud. Proovisin veel koduteel kaldaääre läbi, kuid lisamärke elust vee all ei täheldanud. Hämaras astusin auto poole minema, kuigi suure ja särava kuu valgel, mis säras kui prozektor taevas, oleks ilmselt veel lõputult  võinud edasi loopida.

Kokkuvõtteks täitsa äge käik oli - värsket õhku sai rohkem kui rubla eest, preemiaks veel kolm võttu ja naise rõõmuks kala kodu kaasa ka. Ja polnudki nii külm kui kartsin. Kuna pole enne kudenud kala ära võtnud, siis saab ilmselt uue kulinaarse kogemuse. Või siis õigemini antikulinaarse.