Kasaril, 18. veebruar 2018

Laupäeval kontrollisin maja all jää paksust - nädalaga vaid paar sentimeetrit juurde tulnud hoolimata külmadest öödest. Nii on voolujoonel vaid viis sentimeetrit jääd ja poisi kelgurada seetõttu poole jõe jagu lühem kui võiks. Aga siiski piisava pikkusega, et talverõõme nautida.

Õhtul tegime sauna ja lumehange võistluse. Rasmus käis oma 5-6 korda lavalt jooksuga õue ja seal karjudes tagasi. Mingi külm pidavat lumehanges hammustama. Tegin ise ka paar lumemaalingut õue peale - pole midagi öelda, saunast hange minek on ikka üks paremaid asju üldse.

Öösel tegi jälle kenasti külma, oma kümme kraadi kindlasti; hommikul lasin selle suure külma mööda ja peale kella kümmet startisin Vanamõisa suunas. Lund oli nädalaga küll natukene juurde tulnud, kuid heinamaa täiesti sõidetav ka tavalise autoga. Nagu ikka ei hakanud viimast otsa üle põllu autoga võtma vaid tegin kand ja varvas jõeni.

Väljas täiesti tuuletu ja mõnus talveilm. Külma miinus viis kraadi. Õhurõhk 765 mm ja  viimased 24 tundi olnud paigal kui naelutatud. Kahjuks oli päike otsustanud ennast ära peita, aga see olekski vist liigne luksus olnud. Kohale jõudes ootas sirge peal ees juba kolm seltskonda. Ühed kohe autode parkimise ala juures, teised ülesvoolu. Minu koht oli vabaks jäetud ja võtsin suuna sinna.

Baaslaager nagu ikka oma kaldasse. Esimesed augud ka sinna. Päevad pole vennad - kiisk magas täiega ja nooguti liikus tavalises mängurütmis ilma ühegi häireta. Veendunud, et selles paigas kala pole, kolisin teise kalda alla. Maidu lemmiktsooni.

Esimene auk, pikalt mängimist ja kui juba otsustasin järgmist auku puurima hakata, ronis ahven põhjapealt otsa. Nii saja grammine. Jätsin ta jääle ja panin hiljem unna otsa. No suurt haugi ju püüan mitte mingit nilbakat. Söödakalaks oli ta aga ikka liialt suur, sest paar korda käisin hiljem lahti rebitud unnalippu uuesti maa ligi surumas...

See auk ei andnud enam midagi. Teine paar meetrit teisele voolujoonele ja täpselt sama lugu. Pikalt vaikus ja kui lõpuks ... teine ahven, pisut suurem ja teiste värvidega. Need küll ühe suguseltsi poisid polnud. Jätkasin sellel augul jonnakalt kauem ja veerand tunni pärast sain ka tasutud.

Esmalt andis keegi üles mängides märku. Kui haakimise peale too segaja otsa ei jäänud, mängisin edasi üles välja ja seejärel tipust uuesti alla. Samas kohas kus enne märku anti, nii kolmekümmend sentimeetrit põhjast, vajutas keegi korralikult nooguti alla. Naksti ja otsas ta oli. Hoopis teine poiss kui ahven (Ainile ütleks, et nagu maakera:-), ei tahtnud teine kuidagi üles tulema hakata ja tegi kenasti sõitu. Lõpuks augu all hakkas nii meeletult pekslema, et arvasin tast juba ilma jäävat... Aga ei. 580 grammine Kasari vimmapäts ronis jääpeale.

Kiirelt paar klõpsu moblaga ja punane kirp uuesti vette. Toimetasin omast arust piisava kiirusega, kuid järgmist võttu ei tulnud. Ei tea kas üks ainukene otsustas meeltesegaduses ärrituda, või oli siis parv vaikselt edasi kulgenud. Proovisin paar meetrit ülesvoolu ja paar meetrit allavoolu, kuid kõikjal vaikus.

Kümme meetrit minust allavoolu oli platsi sisse võtnud üks venekeelne vanem mees, kes väga tublisti eesti keelt üritas rääkida. Veerand tundi hiljem sai ta musta marmõssiga kellelegi kobedamale korra vastu nina. Otsa too ei jäänud ja rohkem võtte ei saanud temagi. Ülesvoolu, nii meetrit 50 sai aga umbes pool tundi hiljem üks eesti mees veel ühe vimma kätte. Nii et keskpäeva paiku toimus mingi hetkeline äratuse laadne toiming, mis aga kiirelt ka kustus.

Järgmise kolme tunni jooksul kammisin läbi sama tsooni, baaslaagri tsooni ja ka pisut allpool oleva sügavama ala. Paar ahvenat ja ei ühtegi vimma võttu. Mingi aeg ärkas kiisk ka ellu ja hakkas püsivalt juba segama. Kella neljaks olin lõpuks lootuse kaotanud ja tulin tulema. Päikest oleks ikka vaja. Aga muidu oli ikka super ilm - terve päev sai paljakäsi püütud, ilma et jahe oleks hakanud.