Ain ja Tõnu lohistasid ennast reede õhtul meile. Suure plaaniga pühade ajal kõvasti kala kangutada. Ain lootis lausa aasta kolmanda kala kätte saada:-) ja oli selleks ka korralikult ettevalmistusi teinud. Esiteks oli ta kirbutamise raamatu soetanud ja kavatses sealt ilmselt püügiajal nippe välja lugeda. Teiseks tegi ta mingi kalastuspoe kirpudest tühjaks. Isegi konkurentidele tõi kaks kirpu kingituseks. Öeldakse küll, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kas ka siis kui see lillat värvi on:-)
Reedel suurt pidu polnud. Kaks meest nautisid terve pitsi pipraviina ja käskisid pudeli sügavkülma tagasi viia. Peale südaööd kobisime juba voodi. Hommikul ootas ees tee Pärnusse.Väga vara teele ei saanud, sest hommikul ärgates näitas kraadiklaas -21 kraadi. Polnud just välja kutsuv ilm ja justkui vabanduseks vaatasime meeste suusamaratoni lõpuni.
Kella üheteistkümneks olime kenasti Pärnus kohal, lennuki all. Temperatuur oli ka vähe normaalsemaks muutunud, vaid -15 kraadi imeilusa päikesega. Auto juures riidesse pannes tundus küll võrratult mõnus ilm olevat. Kui aga jääle jõudsime ja idatuule piki jõge puhumas avastasime... Ütleme nii, et jääauk jäätus praktiliselt minutiga. Nii et mõllitamine toimus kahe käega - ühes ritv, teise jääkulp.
Võtsime lennuki aluse tsooni paaris paigas läbi ja saime peagi käed kalaseks. Mõned ahvenad, mõned kiisad. Ainil ja mul. Tõnul ... tema oli võtnud eesmärgiks Aini eelmise korra nullitamist korrata:-) Vimb ei paistnud võtvat ja nii kulgesime vaikselt ülesvoolu.
Siiatsoonis veetsime pisut pikemalt aega, kuid peale Aini poolt välja võlutud ahvena ei näinud keegi meist rohkem võttugi. Kammisime kuni postini välja ja tulime seejärel piki uisurada algusesse tagasi. Ja passisime järgmised kaks tundi seal.Voolu jões polnud, võttu samuti. Õnneks rauges tuul ja saime nautida päikesepaistelist ilma. Hoolimata -10 kraadisest külmast kannatas kogu pealelõuna paljakäsi püüda. Päike soojendas ikka täiega.
Tea kas oli see nüüd nendest lilladest kirpudest tingitud või millestki muust, aga vimba me võtma ei saanudki. Ain küll ühel hetkel veeretas peos mingid imepisikest valget kalakest ja väitis et see pidavat vimb olema .. aga see alamõõduline punn oli ka ainukene kes liimile läks.
Enne õhtut tegime saekaatri juures ka veel pool tunnikest. Sealt üks nurg ja paar võttu veel lisaks ja pool tundi enne loojangut tulime tulema. Vabariik vajas tähistamist. Tõnn aga jäigi nulli peale......
Pühapäeva hommik oli veel karmim. Lausa -25 kraadi. Kuna Vigalas tuli neljapäev vastu reedet pea viisteist sentimeetrit lund, siis aknast välja vaadates oli õues imeline talveidüll.
Peale pikka jokutamist võtsime kella kümne paiku suuna jõe poole. Vanamõisa alla. Parkisime auto poolde põldu ja vantsisime seejärel jõeni. Ees ootamas terve püügisirge ilma ühegi püüdjata. Sättisime ennast sirge keskele ära ja andsime hagu.
Veerand tunni pärast, nii umbes kolmandast august sain käe kalaseks. 100+ ahven kolis jääle. Kasutades Tõnu välja mõeldud reeglistikku, kuulutasin ennast kui esimese kala saajat tänase päeva võitjaks. Teised ainult nohisesid, ilmselgelt kadedusest:-)Päev tõotas tulla kena ja kiitsin ennast mõttes, et Aini kingitud kirbu kööki lauale jätsin. Ilmselgelt on see lilla kingitus üks korralik needus. Sellega ma muidugi ei arvestanud, et Aini enda kirp oli Ainil kaasas ja kui ta lõpuks vaikselt selle koledikuga mulle külje alla puuris, kadus kalal ka igasugune isu süüa. Järgnes paar tunnikest nullitamist. Noh peaaegu nullitamist, kui kiisad välja jätta.
Lõuna paiku tegime väikese matka järgmisele sirgele. Kaare peal proovisime, seejärel järgmise sirge keskel, kõrkjate vastas nn ahvena kohas. Mitte üks tonks. Kui lõpuks algesse tsooni tagasi vantsisime, oli meie algne laagriplats vallutatud. Kaotatud püügikohale lohutuseks lehvis maha jäetud unnalipp võidukalt püsti. Korjasin 47 cm haugipoisi välja. Täpselt samast paigast kus paar nädalat tagasi sama suur poisike otsas oli. Ilmselgelt kaksikutest vennad.
Poole kolme paiku tegi pooleks tunniks ahven pisut aktiivsema perioodi. Noppisin ühest august kaks ja järgmisest kolmest august veel neli tükki juurde. Mõni kõlbas ka ära võtta. Suurim täpselt 200 grammi. Ain sai veel paar särge ja ühe "lillakirbu ahvena". Peagi aga see laine lõppes (imelikul kombel kolis Ain ka just samal ajal minu tsooni püüdma) ja asendus kiiskade näljaralliga.
Tiksusime kuni kella neljani ilma et oleks ühtegi vimmavõttu saanud ja tulime tulema. Olime saanud kaks kena päikeselist ja mõnusat päeva ja suure vaeva nägemise tulemusena praktiliselt olematu kalasaagi. Tõnul õnnestus seekord Aini eelmise korra "kuldset duublit" vältida ja sai väidetavalt lausa viis korda käe kiisaseks. Kala aktiivsus mõlemal päeval ikka täiesti olematu, ei tea kas see käre pakane keeras kalal suu täiesti kinni?PS! Õhurõhk 775 mm ja seisis praktiliselt 48h paigal.
Väga huvitav blogi!
VastaKustuta