Siiga paluks, 10. märts 2018

Reede õhtul jõudsin veel tunnikeseks Kasarile. Kangutasin  kiiruga neli särge ja mõned kiisad unnapüügiks välja.Vimb ei andnud endast märku. Kala lihtsalt ei liigu - särgedel kõigil ussid-kaanid küljes...

Õhtul netis kolades avastasin,  et Flyer riputas kena siia pildi foorumisse ja see ajas mul hamba täiega verele. Nii olin laupäeval kell 7 juba üleval. Paar kohvi ja siis pilk õhtuks maja alla sisse pandud undadele. Tatsasin unesegaste silmadega kaldaperveni ja hooga kargasid silmad pärani - kõik kolm unnalippu lehvisid rõõmsalt tuules. Mida värki, pole võimalik...

Entusiastlikul sammul tatsasin esimese unnani. Silme ees juba kilosed haugikollid ringi jooksid... Unna lipp püsti, tamiili polnud maha jooksnud, söödakala kenasti elus ja terve. Hmm. Teine unnalipp, miks ta asus meeter eemal august? Sööt jälle puutumata. Kolmas unnalipp, see lausa kaks meetrit eemal august, tamiil poolilt täiesti tühjaks joostud ja konks ... kümne meetri kaugusel kalda peal. Siis alles taipasid lumel olnud jälgi uurida - naabri koer oli undadel oma uudishimu välja elanud. Vähemasti olin nüüd ärkvel ja võtsin suuna Pärnu poole.

Kella üheksa paiku olin lennuki all kohal. Riided selga ning seejärel kand ja varvas siiatsooni. Väljas mõnusalt soe ja sompus ilm. Paar kraadi sooja, kerge ida tuul. Päikesest ei märkigi. Õhurõhk kergelt tõusmas - 749 mm pealt õhtuks 755 mm peale. Marssisin külma rahuga kõikidest püüdjatest mööda otse põõsa alla välja. Sain naha soojaks. Seejärel ilusad suured ja punased matõllid punase kirbu otsa ja läks püügiks.

Peagi käe kalaseks sain. Õigemini limaseks, kiisk eksis konksu otsa ära... Järgnes paar puuritud auku mõlemas suunas, seejärel vanade aukude läbi proovimine  - olgu kiidetud sulailm, mis annab võimaluse kasutada samu auke päevast päeva... Kõmpisin vahelduseks sada meetrit allavoolu, seejärel suund jõe keskele, vahepeal peatus posti all. Mingi aeg tuttavate nägudega juttu sai tehtud - kõigil null mis null. Kala lihtsalt ei võta.

Ennelõunal järsku Viljar ja Ott jõele ilmusid. Ühesugustes valgetes kombedes justkui kaksikud lähenesid rõõmsate ja entusiastlike nägudega. Naiivsed optimistid:-) Pisut juttu ja saatsin nad lennuki alla vimma tsooni. Viljar va kõva orienteeruja oli aastatega vimmapüügi koha kogemata ära unustanud:-) Ise jätkasin samas tsoonis siia otsimist

Poole kaheteistkümne paiku otsustasin selle tsooni maha jätta ja teisele poole jõge Maidu siiatsooni kõmpida. Plats oli vaba, vaid kaldaalused särje-ahvena püüdjad olid sadakond meetrit allavoolu oma asju ajamas. Mõõtsin "täppisteaduse" abil - puu seal, täpne arv samme kaldast - täpse positsiooni välja ja andsin puurile valu.

Esimesed mängutiirud jätkasid seda mida terve hommiku juba olin kogenud. Kala pole, kala ei võta. Kõht läks heledaks ja otsisin oma võileiva välja. Oi kui hästi maitses, mõnulesin suutäit nautides, käsi tegi samal ajal oma liigutusi, üsna suvalisi .. ja ühel hetkel korraga terav ja tugev löök läbis nooguti. Ime, et samal hetkel hammustatud leiba kurku ei tõmmanud.

Haakimisel kena raskus taga. Võileib leidis uue asukoha lumesopi sees ja mõlemad käed keskendusid seejärel kalale. Too ei tahtnud aga mitte üles tulla. Väga ei võidelnud, kuid tegi ennast lihtsalt laiaks ja laskis ennast venitada. Augu all kukkus aga pekslema. Sain ikka õpuks kala auku ja peagi kena siia pea jääsupi vahelt välja vaatas. Kopikas alla kilone kala venis jääle. Tegin paar klõpsu kaameraga ja üritasin jääpuuri teraga kala ära veristada. Hiljem selgus, et mitte just kõige õnnestunumalt...

Jätkasin sama augul. Panin kajaloodi ka veel sisse, too vaikis mõnda aega jonnakalt, aga kui ühel hetkel teisele augule  kolisin, kukkus järsku piiksuma. Sättisin ennast vanale augule tagasi. Lood piiksus, nooguti vaikis. Tunnike ei juhtunud midagi ja siis ... kiisk. Tore, kes selle siia kutsus. Järgnes pikk pikk vaikus.


Uurisin vahepeal, et kuidas lennuki all läheb - paar vimba, paar ahvenat. Ei meelitanud see mind siit liikuma. Seejärel läksin juttu tegema allavoolu olevate tuttavatega. Neil vaid kiisad...

Nokitsesin oma augul edasi, proovides erinevaid mängurütme. Ühel hetkel korraga koputamise peale keegi proovis, haakisin kuid otsa ei jäänud. Aga samal hetkel kui kirp lõpuks põhja peale tagasi langes, otsustas too selle uuesti kinni püüda. Nüüd jäi kala ka otsa. Raskust oluliselt vähem, tõmblemist selle eest topelt rohkem. Lõpuks kala august välja ronis - siig, aga punn. Saatsin ta viis meetrit eemal olevast august alla tagasi oma asju toimetama.

Kella kahe paiku sain järgmise võtu. Korralik litter üsna põhja ligidalt tavalises rütmis mängu peale. Tundus päris kena poiss, aga mitte selline mis kasti rännanud siig. Võitluse järgi samas copy paste esimesega. Tulemuseks aga ... 450 grammine ahven. Sooh. Usse-kaane täiesti täis - too polnud vist pool aastat ennast liigutanud...

Lisa tollele ei tulnud. Kui kaks kiiska välja jätta. Nii otsustasin kella kolme paiku, et aitab juba küll, lähen ja vaatan, et mis need kaksikud teevad, proovin vimba ja siis sätin ennast minekule. Poolel teel helistas Wimbu ja rääkis oma saavutustest - miski koll olla jalga lasknud ja üks väiksemat sorti siiapoiss ära võetud. Mõtlesin pikalt, et kas võtan suuna sinna... aga ei, aitas küll tänaseks sellest siiapüügist. Isu oli täis. Tatsasin edasi

Peale pikka astumist lõpuks kohale jõudes avastasin et kaksikud olid juba jalga lasknud. Panin selle peale ka oma asjad ka kokku ja enne kella nelja startisin juba kodupoole. Kala vajas puhastamist ning saun kütmist.